Näiteks Andres Põder, tuntud Jeesuse-fetišist ja muinasjutuvestja on öelnud, et tema propageeritava muinasjutu järgi on homoseksuaalsus taunitav. Seejuures on Põder kaval, ta ei avalda oma arvamust, vaid mingi umbmäärase jutukese (piibli) arvamuse. Kuigi ma võin väita, et ka Jeesus oli homo, kuna enamus tema jüngreid olid mehed (nii hea, et me keskajal ei ela, ütles Irja, kui talle viimast lauset tsiteerisin, muidu oleks mind ketserina tuleriidal juba põletatud). Aga kuna silmakirjalikkus on ühiskonnas levinud, ja eriti kristlikes ringkondades (sest ma tahaks näha seda inimest, kes tõemeeli Jeesuse-muinasjuttu usuks!), siis võib väita, et ka Andres Põder on homo. Ja et seda homo-ussi endast välja ajada, või siis kadedusest, et ta ise ei saa meestele vabalt oma kürba pärakusse torgata, kuulutab ta, et homoseksuaalsus on patt.
Aga kõik Jeesuse-muinasjuttu uskujad ja kiibitsejad teavad, et kõik patud antakse andeks, kui hästi palvetada. Nii silmakirjalikkus kui homomeelsus, antakse andeks. Ja isegi siis, kui silmakirjalikkust kasutatakse homomeelsuse peitmiseks. Ja kui silmakirjalikkus ega homomeelsus kunagi välja ei tule, siis annab inimene iseendale andeks, sellele kujuteldavale jumalale, mis istub inimese ajusagarate vahel ja mida võib pidada instinktide kogumiks, või instinktide kogumiks ühes õpetusega nende instinktide kontrollimiseks, mille keegi tark inimene on kirja pannud.
Kuigi ma ei saa aru, miks inimese aju on genereerinud teadmise, et homomeelsus on paha. Ilmselt on ajus mingi konflikt paljunemisinstinktiga, sest homosuhtest ei sünni järglasi. Ja see ajule ei meeldi. Ja ajule ei pruugi meeldida ka see, et ta igasugusest mõnust välja lülitatakse. Aju on orienteeritud paljunemisele, mitte mõnule. Ja aju tahab valitseda keha üle. Aru saamata, et ilma kehata ei saa ka aju ise eksisteerida. Millest võib tuletada, et intelligents on konflikt aju ja keha vahel. Inimene on see, kes ta on, seetõttu, et tema aju on kehaga konfliktis. Ja sellest sünnib kriitiline mõtlemine, intelligents.
Aga kõik Jeesuse-muinasjuttu uskujad ja kiibitsejad teavad, et kõik patud antakse andeks, kui hästi palvetada. Nii silmakirjalikkus kui homomeelsus, antakse andeks. Ja isegi siis, kui silmakirjalikkust kasutatakse homomeelsuse peitmiseks. Ja kui silmakirjalikkus ega homomeelsus kunagi välja ei tule, siis annab inimene iseendale andeks, sellele kujuteldavale jumalale, mis istub inimese ajusagarate vahel ja mida võib pidada instinktide kogumiks, või instinktide kogumiks ühes õpetusega nende instinktide kontrollimiseks, mille keegi tark inimene on kirja pannud.
Kuigi ma ei saa aru, miks inimese aju on genereerinud teadmise, et homomeelsus on paha. Ilmselt on ajus mingi konflikt paljunemisinstinktiga, sest homosuhtest ei sünni järglasi. Ja see ajule ei meeldi. Ja ajule ei pruugi meeldida ka see, et ta igasugusest mõnust välja lülitatakse. Aju on orienteeritud paljunemisele, mitte mõnule. Ja aju tahab valitseda keha üle. Aru saamata, et ilma kehata ei saa ka aju ise eksisteerida. Millest võib tuletada, et intelligents on konflikt aju ja keha vahel. Inimene on see, kes ta on, seetõttu, et tema aju on kehaga konfliktis. Ja sellest sünnib kriitiline mõtlemine, intelligents.
Aga Põder, kelle pilk on ähmane, pole ehk hea näide. Võtame Eesti esikaunitari Liis Lassi. Kes kuulutas, et on homofoob, aga samas suudleb seltskonnas teiste naistega. Või siis Linnar Priimägi, pedepüramiidi ehitaja, kes ei taha tunnistada, et on homo, mida ta on.
Siit jõuab justkui arusaamani, et silmakirjalikkus on väiksem patt kui homomeelsus (sest miks muidu ei tunnistata tõde). Ja see õigustab mõtteviisi, et kõike võib teha, kuni see välja ei tule (see mõtteviis on ühtlasi kuritegevuse peamine mootor).
Kui instinktide juurde tagasi tulla, siis võib homomeelsus olla instinkt, mis käivitub teatud olukorras. Mis pole universaalne, ja seetõttu instinktide kogumi kirja pannud targa inimese poolt tähelepanuta jäänud. Selle võiks sellesse instinktide kogumisse, piiblisse, juurde kirjutada. Et homomeelsus pole patt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar