Siiras tänu isa surmas kaasatundjatele, isast veel

Meil oli isakesega selline kokkulepe, et kui ta sureb, siis annab mulle kindlasti pärast surma märku sellest, et ta on kusagil olemas, kas siis astraalkeha või hingena, sest nii tema kui mina usume reinkarnatsiooni. Sain eile öösel alles kella kolme ajal magama, uni ei tulnud kuidagi ja tegime Innoga Tartu linnas ülipika jalutuskäigu. Lõpuks siis tuli uni ja ma magasin kolm tundi, kuni päikesetõusuni. Tulin vastumeelselt üles ning korraga kuulen, et minu magamistoa akna taga rõkkab lind. Ja kusjuures nii kõva häälega nagu ei ükski lind, keda ma olen kuulnud, kunagi varem, sedasi nagu tal tahaks süda rinnust välja karata.

Vaatasin aknast välja ja seal ta oli, istus oksa peal ja muudkui rõkkas, kurgupõhjast. Täpselt nagu isa siis, kui ta minu telefonikõnele vastas. Sügavast hingepõhjast. Imeline soe tunne käis südame alt läbi. Isa. Sa tulid. Nutsin rõõmust. Isa tuli mulle ütlema, et temaga on kõik korras, et pole üldse vaja muretseda, sest ta on siin, siinsamas ja temaga on kõik hästi. Pärast surma pidid lahkunud võtma ühendust inimesega, kes neile kõige lähedasem, ja seal ta siis oligi. Minu akna all, õunapuu oksal.

Tahan südamest tänada kõiki kaasatundjaid ja neid, kes huviga isast lugesid. Ta kirjutas siia blogisse alati suurima heameelega. Ka tema armastas kirjutada ja kogunisti kirjutas Vorkuta vangilaagris, kus ta viibis kaheksa aastat, ühe toreda romaani, mis räägib ajast enne viimast sõda, kahe noormehe seiklustest. Tahtsin selle isa romaani siin blogis varsti ära avaldada, et ka isa saaks seda siit lugeda, aga mis seals ikka, läks teisiti. Ma avaldan ta ikkagi. Selle pealkiri on: Möödus suvi. Isa poleks suutnud valet kirjutada ja seepärast poleks temast kuidagi võinud saada nõukogude kirjanikku. Aga ta armastas ka väga metsa ning seepärast ma arvan, et talle meeldis ka metsandust õppida ning Rakvere Metsamajandi direktori (Simo Nõmme) asetäitjana töötada. Aga tal ei oleks kindlasti midagi tema romaani avaldamise vastu.

Hästi suur rahu on hinges. Käisime täna Innoga Wildes, mina jõin kohvi ja Inno teed. Isa oli meiega. Ja kogu aeg sisendas mulle, naaskel selline, et ära muretse, ära muretse, kõik on korras. Tal oli muide alati, kui me kolmekesi koos olime, siis mina, tema ja Inno, selline mõtlik heatahtlik pilk, mis näis ütlevat, et tal on südamest hea meel, et mul on nii hästi läinud. Ja ükskõik kui palju ma end ka nüüd ei kiru, et pagan, pidin ma tal kõik mured ära lahendama, ta vaatas, et kõik on korras ja suri jumalarahus ära, olen ma ikkagi kirjeldamatult õnnelik, et nii läks. Et isa sai elada ka oma vanaduspäevil just nii, nagu ise tahtis, et me saime veeta n i i palju aega koos ja et ma sain tema heaks nii palju ära teha. See on tohutu kingitus. Kui isa oleks saanud oma surma valida, siis ta oleks surnud just nii. Ja see on nii ilus.

Ahjah, üksasi veel, ta ikka kippus naljatama, et kui ta ära läheb, siis tahab oma vana hea sõbra Ruudi, oma kadunud õemehega, Peetruse järvedel kala püüda. Eks nad seal nüüd kahekesi õngitsevad.

Suur, siiras tänu veelkord kaastundjatele. Te tegite mul meele rõõmsaks. Ja kindlasti on hea meel ka isal.

Kui lähedane sureb, siis paljud kurvastavad selle üle, mis kõik jäi ütlemata ja tegemata. Võin õnnelikuna öelda, et minu ja isaga nii pole, sest ma tõesti sain talle kõik öeldud, mis öelda tahtsin, ja võtta üheskoos ette kõik, mis võtta andis. Iga järgmine päev oli nagu ootamatu kingitus. Ta oli tõesti Päikesepoiss.