Tsiteerin mõned lõigud neljapäevasest ajalehe International Herald Tribune numbrist:
Kolm aastat tagasi, kui Piotr Farbiszewski jättis maha oma kodu ja eduka karjääri Varssavis IT konsultandina, et paremat elu otsida Londonis, oli tal piisavalt raha, et end kaks nädalat ära elatada.
Ta asus koos oma naise Elaga elama väiksesse toakesse, mille leidsid internetist, ja asus tööle ehitajana, kui naine müüs hamburgereid. Varem oli Ela töötanud Poolas algkooli õpetajana.
Ent ehitusel teenis Piotr rohkem kui Poolas konsultandina ja paari elu üha edenes. Peagi asus Farbiszewski, kes nüüd kutsub end Peteriks, tööle programmeerijana ühes tarkvarafirmas. Ka tema naine leidis selles firmas tööd. Märtsis ostis noorpaar väikse maja Londoni lähistel, kus nad kavatsevad oma perega elama jääda.
"Me oleme siin õnnelikud," ütles Farbiszewski, kes on 31aastane. "Elukvaliteet on parem, majandus on tugevam, bürokraatiat on vähem, see on multikultuurne ühiskond ja müüjad toidupoes naeratavad. Poolas inimesed teineteisele ei naerata."
Kas pole tuttav tunne? Mhh? IHT artikkel ütleb, et alates 2004. aastast on Inglismaale elama kolinud 1,1 miljonit noort poolakat.
Oleme Irjaga nüüd koos ja varem ka eraldi palju Euroopas ringi rännanud. Oleme haritud, meil on keeled suus. Oleme tolerantsed ja multikultuursed. Ja ma pean tunnistama, et on olnud kohti, nagu Kopenhaagen, Amsterdam, Barcelona, kuhu oleks tahtnud kohe elama jääda. Aga ühel või teisel põhjusel polnud see võimalik. Näiteks kasvõi bürokraatlike barjääride tõttu. Nüüd, Euroopa Liidus on see võimalik. Ja me oleme Irjaga kohanud paljusid noori eestlasi, näiteks sealsamas Barcelonas, kes on välismaal väga õnnelikud ja ei tuleks mitte mingil juhul mitte kunagi Eestisse tagasi. Sest, milleks, tõepoolest, kui sa saad elada õnnelikuna mujal. Ja ka mina olen mõelnud, õigemini me Irjaga, kui ajalehed mind kottisid, ning kommentaatorid parastasid, et miks ma pean laskma end sedaviisi tümitada. Oma arvamuse ja mõtete pärast. Selle eest, et olin aus. Kui mind Eestisse ausat juttu rääkima ei taheta, siis miks ma peaks Eestis elama. Eestlased on tigedad, endassetõmbunud, kibestunud, teineteisele ei naeratata, ei poes ega tänaval. Vahitakse altkulmu. Keeratakse sitta, mis jaksatakse. Keegi midagi otse välja öelda ei julge, aga seljataga sahistatakse mis kole. Seda nii tädi Maali, kui Riigikogu liikme, presidendi tasemel. Silmakirjalikkus on võtnud enneolematud pöörded. Miks sellist tsirkust vaja on taluda, kui maailmas, isegi Euroopas, on kohti, kus sa võid rahulikult elada. Sellises keskkonnas, mis sobib. Kus sulle vähemalt tänaval naeratatakse.
Varem ei saanud me Irjaga Eestist lahkuda, kuna Irja hoolitses isa eest. Aga me mõtlesime ka isa kaasa võtta, ja kolida näiteks Castelo de Vide'i, väiksesse armsasse Portugali linnakesse, kus aeg käib vähe teistmoodi ning kus oleks olnud vähemalt soe. Sest lisaks tigedatele pilkudele saadab inimest Eestis hirmus, talvel ligi 30-kraadine pakane. Kavatsesime Portugalis talved veeta, näiteks pool aastat. Aga me ei jõudnud nii kaugele, sest 80aastase isa tervis kehvenes üha, ta ei jaksanud hästi enam trepistki käia, ja ta tahtis olla oma kodus Rakveres. Tegime tal elu seal võimalikult mugavaks. Tõime laptop arvuti, paigaldasime HDTV teleka, digi-TV, interneti, raadio, elektriradikad. Ehitasime uue katuse. Sauna ja mullivannini veel ei jõudnud, aga ka need olid plaanis. Ning ventilatsioon. Isa oli juba vana, sobiva inimese leidmiseks enam jõudu ei jätkunud. Ta uskus uuestisündi ning sai rahus selle eluga hüvasti jätta oma laste, õunapuude all. Nende laste juures, kes jäid talle lõpuni truuks. Ja kes kostitasid teda igal aastal maitsvate viljadega. Ja meil oli Irjaga väga kahju, et ei saanud isaga veel rohkem aega veeta, sest suhtest ema ja isaga tekkis Irjal astma ja ta oleks ise ära lämbunud, kui oleks kauem pingekoldesse jäänud. Mina tirisin Irja sealt Rakverest iga kord ära, tunnistan ausalt. Ja tundsin end alati süüdi. Et Irja ei saanud isaga niikaua koos olla kui oleks tahtnud. Aga midagi polnud parata, ma usun, et ka isa sisimas tahtis, et Irja jääks ellu ning meil läheks hästi.
Aga nüüd just mõned päevad tagasi arutasime, et kõiksugu takistused välismaale elama kolimiseks on kadunud. Ja saame osta korteri näiteks Barcelonasse, meie lemmik El Borni linnaossa ja mõnusalt nautida elu. Tegeleda oma lemmiktegevustega, jalutada, kirjutada, maalida. Ei pea tigedaid eestlasi kiusama oma kohalolekuga. Saavad meist lõpuks rahu.
Ajal, mil Eesti juhid teevad jõuetuid katseid inimesi Eestisse meelitada, tundub mulle, et suur osa noortest ja haritud inimestest laseb Eestist pigem jalga. Sellest ei räägita, see oleks nagu mingi tabuteema. Et ajud lahkuvad. Sest igal kannatusel on piir. Ja, mis seal salata, ka palgad on lääne pool mitu korda kõrgemad. Isegi Venemaal teenitakse juba rohkem. Ja võimalik, et Eesti heaks saab väljaspool elades palju rohkem ära teha kui kohapeal. Seda vähemalt kirjanduse vallas.
16 kommentaari:
ma tahaks rõhutada sõna - tolerantsed. seda te olete tõesti!
Kui see teid tõesti lõpuks õnnelikuks teeb, miks ka mitte.
Sõitke Taisse, hea kliima, naeratavad kah pidevalt.Tõnn Sarv vahendab elamise !Tööd vaevalt leiate, võite kaugtööd teha.Luuletajad ja kirjanikud hakkavad Teie juurde väljasõite tegema.
Tänase päeva kirjutised on kõik huvitavad, laske samas vaimus edasi!Küllap inimesed võtavad teid jälle omaks, kui ise heatahtlikud olete ja enam teisi "SL Õhtulehe "ja mõningate teiste tasemel ei "hammusta".Edu ja õnne!
nojah, irja enam oma isa eest hoolitsema ei pea, aga kas sa ise oma lastega kohtumise ja suhtlemise eest ei võitle?
ära kolimisega annaksid ingridile rasvase trumbi...
sääl on hää, kus meid ei ole - nõnda üteldi vanasti. Tavaliselt tulevat meie probleemid meiega kaasa?
Aga milline on võimalus, et Eesti kohtusüsteem lapsed mulle annab või vähemalt mul lastega kohtuda võimaldab? Ja Ingridil on juba käes suur trump: see ongi Eesti riik, mis võimaldab sellistel rumalatel ja valelikel naistel takistamatult möllata, kuni leidub minusuguseid heauskseid ullikesi, kelle seljas ratsutada. Eesti kohtusüsteem hekseldab seda asja veel mitu aastat. Ja kuni asi lõpuks Euroopa kohtusse jõuab, ning sealt mingi lahend tuleb, on lapsed juba suured.
Loomulikult ma võitlen, aga tundub, et ka seda võitlust on välismaalt parem pidada. Sinna Ingridi kombitsad ei ulatu.
Mis mõtet on elada riigis, mis sind ei kaitse? Mis, vastupidi karistab sind selle eest, et vägivaldse naise juurest minema läksid. Arestib arvetel raha. Laseb petta ja valetada, kohtusaalis sõlmitud kokkuleppeid rikkuda. Kus maakohus ei tunnista isegi suulist lepet, mis õigusriigist me siin räägime? Ja kui hakkad enda kaitseks sõna võtma, rääkima asjadest nagu nad on, siis tembeldab juhtiv ajaleht sind hulluks. Ka NLiidust tahtsid inimesed putku panna. Vähemalt need, kes tundsid, et see riik neist ei hooli. Kelle väärtushinnangud olid teistsugused.
Näiteks Saksamaal on hakatud lapsi ära võtma neilt naistelt, kes ei võimalda laste kohtumist isaga. Eesti ei jõua selleni ilmselt kunagi. Kokkulepete osas asub Eesti ikka veel kuskil Nõukogude Liidu õigusruumis, kus kedagi usaldada ei saa ja kõik lepped tuleb notari juures kinnitada. Ja isegi siis võid petta saada.
Las Eestike kosub, inimesed õpivad, kohtunikud, ajakirjandusjuhid, las saavad targemaks, Jüri Mõis loeb läbi mõne raamatu, siis on õige aeg tagasi tulla.
Ma tunnen, et ei sobi Eestisse. Minu jaoks on Eesti nagu sõnnikuhoidla, ükskõik, kuhu käe torkad, igal pool saad sitaseks. Milleks end piinata selliselt? Ja teisi ka.
Parem on elada sellises keskkonnas, kus väärtushinnangud on sarnased. Kus sa ei pea olema pidevalt hirmul, kuna igal sammul võid petta saada, või võib lajatada mõni hoop. Kus valetamine ja varastamine ei oleks norm. Kus sinust ülekäigurajal üle ei sõideta, kus saad end tunda turvaliselt. Kus saad teisi usaldada ja kus teised saavad sind usaldada. Kus saad seaduskuuleka ja haritud kodanikuna elada täisväärtuslikku elu. Viia ellu oma unistusi.
Eestis, mulle tundub, aetakse mingit arusaamatut bisnist. Kehtib telefoniõigus, juhtimine on autoritaarne, vastuvaidlemist ei sallita. Seda igal tasandil. Riigijuhid on valelikud ja arad. Igal tasandil lokkab korruptsioon. Nagu mingi vangla. Ausõna. Milleks vabatahtlikult olla vang, kui saab olla vaba. Viia oma maksuraha sinna, kus austatakse vabadust. Minu jaoks on suurim väärtus elus vabadus. Ja nagu ma olen juba kirjutanud, ma pigem suren, kui kannatan igavesti häda.
Et probleemid tulevad kaasa.
No ma ei võta Eestist kaasa ühtegi presidenti, erakonna juhti, kohtunikku, peaministrit, ajalehe peatoimetajat ega eksabikaasat!
Luban seda.
Ja kui nad ise trügivad, siis ... ma ei ütle, kuhu ma lähen.
Miks peaks Taisse minema? Oleme Euroopa Liidu kodanikud. Euroopas pole puudust kohtadest, kus inimesed naeratavad.
Hea mõte!
Aga mida arvata ühest kuulsast sloganist, et olgu kodumaa või põrgu, ta on kõige armsam?
Et umbes nagu kooselus Ingridiga: abielu või põrgu?
Inimene peab ikka eelkõige tegema seda, mis, ta tunneb, et on hea nii endale ja teistele, mida ta nö tegema peab. Igasugu "pehmed" asjad nagu need sloganid kodumaa-armastusest ja muust on puhas jamps. Nende abil saavad kurjad inimesed headel peas istuda. Kurjad inimesed saavad nende abil oma haigeid fantaasiaid ellu viia. Nii sünnivad sõjad. Ja lõpuks öeldakse: ise olid loll.
Mul on kodumaa suhtes muidugi oma teooria. Muidugi võib alati varvast visata -miks mitte. Teisalt. Kodumaa puhul on küsimus ka nö missioonitundes. See on eraisikule väga närune asi- see missioonitunne -aga meie kallile isamaale kahtlematult vajalik. nagu nendel pilistvere meestel, kes mõisaajal eesti asja ajasid ja pasunakoori tegid. Või mida iganes. Tegijad mehed igatahes. Missiooniga mehed.
Ja vaata nüüd -igal lapsel on juba oma pasun, kui soovi on! Nii et keegi loll peab ikka jalgsi tartusse õpetajate seminari minema. Kui ei lähe sina Inno- läheb ehk keegi muu. Ja ajalugu jätab selle mineku meelde.
Barcelonas täidavad eestlased aga vaid kinnisvaraärimeeste taskuid ja kohalikke surnuaedu. Keegi ei viitsi isegi nende emigarntide luuletusi ja maale salvestada. Mingi arusaamatu võõramaine pläma ju?
asjadest
Eksid sõbrake. 2004. aastal otsustas eesti rahvas, et kodumaa on Euroopa Liit. Ja see Eesti eelistamise jutt on mingi hale ulg, mis pole millegagi põhjendatud, pärast 2004. aasta maikuud.
Eesti poliitikud, ärimehed on juba ammu Euroopa mehed. Rahvusvahelised mehed. On suure osa ajast välismaal, viivad oma raha sinna. Nüüd vaja teistel ka järele rebida.
Muidugi minge, milleks sellest ainult jahuda! Tundub loetu põhjal, et majanduslikke muresid teil pole. Siis pole töö pärast ka vaja muretseda. Igal pool on parem, kus meid pole. Vaba inimene ei pea põhjendama, miks talle siin ei meeldi. Aga äkki midagi ikka meeldib?
Mulle küll meeldib oma rahva keskel elada ja oma emakeeles suhelda. Ma tahan, et mind siia maetakse. Ma tahan oma lähedastega silmast silma suhelda.
Olgu nii rikas maa kui tahes, võõras jääb ikka võõraks. Aga võib-olla polegi see tähtis? Peaasi, et naeratatakse.
Olen Inno ja Irjaga päri. Iga normaalne eestlane kel aju peas peaks soetama endale kodu ka kuskil mujal maailmas. Kas Kristina Shmigun on nüüd eesti rahva suur reetur, et ta Floridas oma merevaatega condos elu naudib? Ah, muidugi on, sest teised eestlased ei pääse sinna tema taha teda luurama ja sussitama.
Ah, et väliseesti kunst ja kirjandus on võõramaine arusaamatu pläma? Ei noh, ainult idioot võib sellise killu poetada. Kaua sa seal eestis elades sellist sitta suhtumist pead kannatama? Eks sestap keegi ei naeratagi. Kõigil on mingi ork pidevalt perses.
Kallid kaimud, ma ei öelnud, et väliseesti kirjandus on pläma -vaid et välismaal elava eesti emigrandi tegemised ja kirjatükid jäävad kohalikule rahvale arusaamatuks sonimiseks. Ainult mõni hull estofiil tõlgib neid ja siis 14 inimest loevad.
Mis puudutab EL, siis olid Pilistvere-mehed kõige suuremas hoos just tsaariajal, mil eesti nurmed ja vainud olid kah puha võõramaalaste tallata. Kuigi suur venemaa oli kõigile avatud, jäid pasunakoori-mehed ikka ahju taha oma torusid kääksutama. Ma arvan, et nemad tegidki pärast ERSO.
asjadest
Postita kommentaar