Üks südamlik kiri

mille tahaks kohe üles panna. Sain kirja autorilt selleks ka loa. Kirjas leiduvale küsimusele vastasin, et info sain prokuröri käest.

Tervitused!

Ma ei tea, kumb teist seda kirja loeb esimesena, kas Mr. või Ms....)
Tegelikult ei ole sellel mingit tähtsust, sest Teie puhul on tugevalt
tunda ühtse nn. "vereringe" olemasolust. Kes või kus mis teemaga
lagedale tuleb - see saab Teie koosluse ja teineteisemõistmise
hinnangu osaliseks läbi Teie arusaamade ja maailmavaate. See on tore!
Samas olen veendunud, et enamus meie kaasmaalasi kadestab sellise
suhte olemasolu puudumisest. Ma ei tugine siinkohal statistikale vaid
oma elukogemustele, silmadele-kõrvadele ja reaalsustajule.)

Miks ma Teile kirjutan? Selleparast, et olete sümpaatsed oma avalikes
tegudes! Kartmata võimalikku ja võigast vastukaja ning "havitustööd"
mida Teie võimalikud vaenlased või inimesed võivad organiseerida.
Need, kellele Teie teod, õnnestumised, maailmavaade ja reaalne olelus
kas on häiriv või isegi vastuvõetamatu. Te omate relva, ms on tugevam
kui mistahes Kalashnikov.) See on sõnavabadus julguse ja avalikkuse
taustal. Minule meeldib Teie julgus tegutseda vastavalt ning öelda
seda, mis on reaalsus, samuti käituda elementaarselt eetika piirides,
mis eesti ühiskonnale omane.

Teiseks. Ma tahan tänada Innot isiklikult, seejuures ehk küsides kirja
lõpus ka ühe mind aastaid huvitatud küsimuse.. Miks mitte Teilt
mõlemailt? Milles see tänu siis seisneb?

Nagu targad maailmas on juba ammustel aegadel öelnud – igal halval
asjal on ka omad head küljed. Me ei tea eales, mida uks eluline häving
meile homme kaasa võib tuua. Ja ma usun ning olen veendunud, et olete
sellega nõus ning oma elus juba kordades kogenud selle väljaütlemise
tegelikku olemust. Niisiis, ma tänan Innot Aripaeva artikli eest mida
võib leida siiamaani internetist

http://www.aripaev.ee/2576/uud_uudidx_257603.html

Kummaline kas pole?.) Lugedes neid aastatetaguseid kirjatukke, mida
kes iganes kirjatsura oma sulest inspireeris ja mis sõna otseses
mõttes hävitasid minu isikliku pereelu, laste koolisuhted kaaslastega
ja paljugi veel…, olen täna tänulik ja õnnelik, et asjade kulg
selliselt toimis. Vähe sellest. Leidus veel paremaid
kaastöötajaid/tsurasid/kirjameistreid keskkrimka segmentidega, kes
isegi ei põlanud ära mind paigutada Eesti tippautovaraste
grupeeringusse, omastada Eesti tipptankisti tiitel ja paljugi muud
halvustavat.. Ja ilmselt mille eest…? Oma „sandikroonide" eest, mida
neile selle eest maksti, et lugu vormistada homses lehes -ajastatult?
Selle kahe veini ja kartulisalati eest, mida nad said osta
palgapäeval? Mõtlemata, süvenemata ja tajumata seejuures, millega
tegelikult on tegu? Kuis võib kõik see mõjuda teistele ja kolmandatele
isikutele, inimeestele kes ilma igasuguse suuta, samas minule lähedal
seisvad.

Vahest mõtlen kas minu mõtted olid kunagi väärt miskit…, kas ema
hallid üleoo juuksed ja mured, isa kaks infarkti ja laste psüühilised
kogemused mitmel läbiotsimistel meie peres (kus krimkad isegi
nuusutasid minu abikaasa aluspukse puhtapesu kapis....), tüütuseni
vestlused krimkaamentidega, kes nõudsid minult nn. Eesti pättide
katusetasu maksmist ülekuulamistel (Pange tähele! "Nad" teadsid, et ma
ei ole seda teinud.))), samuti hullumajas veedetud unetud ööd, kahel
kinnipidamise perioodil..., olen mõelnud terve Onia Wabariigi õhku
lasta…, kas kõik see oligi selle hind kus ma täna olen? Ju vist nii
oli!?

OK, asja juurde…) Oletan, et olete vahepeal juba pilgu heitnud sellele
AP kirjatükile ja aru saanud, kellega tegu. Mida siis tahan koos
tanuga Innole öelda ja milles selle kirja point?

Nimelt, kõik need aastad kus minu elu tehti Eestis praktiliselt
võimatuks, pakuti koostööd ja koputamist, pidin kõigest sellest
loobuma, millega tegeleb uks Eesti mees oma kodumaal õhtuti.. olla oma
naise ja lastega mõnusas miljöös ja elulises suhtes...

Selle asemel võtsin oma seitse särki ja läksin kaugele, teadmata kuhu
ja mis mind ees ootab. Aga teadmisega, et tasumise tund tuleb.)))
(muide, see oli ainuke ekslik mõte, sest olen läbi andestuste
saavutanud rõõmu ja vabaduse..)

Mis siis juhtus? Juhtus see, mida võib parimates maailma
filmistsenaariumites näha või siis ekstreemsemates elulugudes teada
saada peale inimese surma. Juhtusid imed.)! "Pahad poisid" on muide
Eesti naiste lemmikud.) Ja selle nähtuse olemasolu omakorda võimendas
minu elulist "hukku". Ma sain rohkem kui nooremaks. Minu elu muutus ja
täna elan koos väga sümpaatse, noore ja armastatud naisega, kes minust
18 aastat noorem. Ma kas olen endas leidud selle, mis kunagi
kasutamata jäänud sexis ja armastuses või siis on lisandunud elulistel
oludel mingid erilised võimed kohaneda olukorraga ehk pöörata purjed
sinnapoole, kust tuul puhub.)

Mingilmääral on meie (minu ja Jaana, kes muide on väga seksikas ja
tunnetekullane inimene) ja Teie saatused sarnanevad. Selles on nii
mõndagi ühist. Ma olen lugenud palju Teie elust ja olust meedias ning
olen tõmmanud suht selgeid paralleele… See on ühtpidi tore - samas
kurb, et selliseid elulisi momente on antud vähestele. Kas ehk valitud
inimestele ja kui, siis kelle poolt?.))

Mis iganes, ma tänan Teid mõlemaid! Kasvõi selle eest, et pakute
intermeediumis iga päev miskit uut ja sellisel kujul, mida tavalises
pressis ei söandata avaldada. See ongi Teie jõud ja takistamatu-
piiramatu võim, mille üle võib uhkust tunda. Mina isiklikult ei ole
veel selles staadiumis, kus võiksin avaldada oma mõtteid avalikult,
sest on jõud, kes suudavad selle nullida hetkega. See aga ei tähenda,
et peaksin vaikima…

Muide, ma olen mõelnud nii mõnegi raamatu kirjutamisele. Esimene
neist võiks olla pealkirjaga "Maapanga afäär, ehk röövitud miljonid"

Ja selle pika mula lõpetuseks siis küsimus Innole. Kust jooksis sisse
info ja kes andis korraldusi eelpool toodud AP artikli kirjutamiseks.
Ehk kes tegi AP koostööd KKP'ga? Kuis see küsimus on liiga
kompromiteeriv, siis loobun sellest. No probleem!.))

Igatahes soovin Teile jätkuvat õnne elus! Tunnete mitte vaibumist vaid
vastupidi – et iga päev tooks mingeid uusi nüansse Teile, mis aitaksid
üha rohkem ja süvenenult teineteist veel enam tundma õppida. Ja
uskuge. Meis on peidus rohkemat kui algselt tajume ja üksteiselt
tunnetame. Olgem ausad ja avameelsed üksteise vastu, siis laabuvad
elus ka kõige müstilisemad asjad…

Parimat,
Toivo Järv
Tartu