Igatsus isa järele

Irja Võrumaal, isa sünnikohas Osulas, Võhandu jõe sillal, päev pärast isa surma.

Mnjahh, ikkagi on kõige raskemad just õhtutunnid. Tavaliselt helistasin siis ikka isale (esimest korda hommikul ja teist korda lõunapaiku), istusin köögilaua taga ja kuulasin ta reibast häält. Alati reibast! Ja ega ma seepärast alati aru saanudki, et tal tervis halb oli. Isegi isa arst ütles, et temast ei saanud ju aru, kuna ta ei kaevanud kunagi.

Aga õhtutunnid. Ma olen juba lapsest peale kartnud jubedasti pimedust. Eriti just seda õhtutundi, kus värvid hakkavad muutuma, kus valgusest saab videvik. Mulle on see alati sümboliseerinud surma, ei tea, miks. Mäletan, kuidas vaatasin lapsena salaja matusepilte, mida leidsin isa kirjutuslaua sahtlist. Vanaema ja vanaisa matused, keda ma polnud kunagi näinud, sest nad surid enne minu sündi. Kurvad näod, tardunud poosid, koolnu jube, kurjakuulutav ilme. Ükskord laulis isa üht kirikulaulu ja ma puhkesin nutma. Midagi Jeesusest oli see. Mulle näis see Jeesus üks kole paha onu. Vähkresin enne magamajäämist tükk aega oma kushetil ja mõtlesin "pahu mõtteid" - surm, matus, vanaema, vanaisa, jälle surm, matus... Uhh, ei tohiks kunagi teha pilte surnutest, sest palju ilusam on mäletada inimesi elavatena. Kõrvalepõikena - Inno jagas isa matustel kõigile temast pildi, kus ta tõstab veiniklaasi. Aga üks mu vana sugulane, raisk, isa onupoeg ikka tegi tema surnukehast pildi.

Ja siis kui ma väiksena hirmust juba kergelt hulluma hakkasin, siis hiilisin vaikselt isa juurde, tema voodisse. Pugesin talle tasahiljukesi kaissu ja kurtsin, et "pahad mõtted". Isa oli ses mõttes imepärane inimene, nagu ingel, et nii kui ta hakkas mulle rääkima, et pole midagi, kurje vaime ja nõidu (kes mulle pimeduses ellu ärkavat näisid), pole olemas, siis ma kohe uskusin teda ja jäin ilusti magama. Hiljem magasingi isa toas, nihutasin oma kusheti tema tuppa ning jäin ta ühtlast norskamist kuulates magama.

Olen eluaeg maadelnud oma hirmuga kõiksugu vaimude ja nõidade ees. See on jabur, ma tean seda mõistusega, aga katsu seda mulle öelda pimeda tulles! Nüüd ei ole enam isa ka, kes ütleks mulle oma rahuliku häälega, et vaime pole olemas. Omajagu on mu vaimuhirmus muidugi ka sel, et mu ema, kes oma koer-tüdrukuga alati hakkama ei saanud (ma ei armastanud pesta ja tulin alati koju kriimu-siimuna), hirmutas mind lapsena kogu aeg kollidega. Kui sa hea laps ei ole, siis kollionu tuleb ja viib su ära, ütles ta ikka. Ja isa siis vastukaaluks hajutas mu hirme. Skisofreeniline olukord! Ema süstis musse muidugi ka oma hirme. Tal on olnud mitu haigushoogu, kus ta on arvanud, et telefoniposti otsas istub luuraja. Ja ükskord tuli ta mulle kooli järgi ning vist isegi rääkis mu õpetajatele, et teda jälitatakse. Kui häbi mul siis oli. Hiilisime mööda aiaääri koju, ema rääkis, et ka isa võib olla "nendega" mestis ja ma ei saanud üldse aru, mis temaga lahti on. Hiljem sain, see on üks skisofreenia alaliike. Ja siis räägib mu ema vahel "häältega". Kui käib vannis, siis kustutab tule ära ja räägib kellegagi. Tuld põlema panna ei tohi. Mu onu ütleb, et see on seepärast, et siis saab ta häältega paremini suhelda. Ohtlik mu ema muidugi ei ole, lihtsalt siukse väikse kiiksuga.

Innole tegi kuni viimase ajani nalja, et ma veel hiljuti kartsin Metsamoori, Nukitsameest ja eriti Kivinõida. No Nukitsamehe filmi vaatasime koos ära, mina hoidsin Innol kõvasti käest ja enam ma igatahes Metsamoori ei karda. Algul oli minu jaoks Massiarus ikka ju-be, kuna minu arust vahtis iga puu tagant mulle vastu nõiamoor. Nüüd enam nii jube pole, kuigi ka nüüd on öid, kus ma tõusen keset ööd hirmuhigisena üles, käin WCs ja piilun kahtlustavalt ümbrust. Äkki ikkagi keegi kuskil on??? Kivinõida ma muidugi veel kardan ja kogun jõudu selle telelavastuse vaatamiseks. Puhh. Samas, erinevalt emast ma ei näe vaime ega kuule ka mingeid hääli, pole kunagi kuulnud. Lihtsalt kabuhirm on nende nägemise ja kuulmise võimalikkuse ees.

Inno magab ja ma tahaks ta üles ajada ja öelda, et ma natuke ikka kardan. Ma tahaks, et ta oleks nagu mu isa, kes ütleb mulle oma rahuliku häälega, sajandat korda seejuures, et Irjake, kas sa oled ühtegi vaimu näinud. Ei ole, vastaks ma. No mida sa siis kardad?

Kui ainult öid ei oleks! Küll ma oleks siis õnnelik, kui kogu aeg oleks päev ja paistaks päike. Ööd on jubedad ja tarbetud. Ja vanemad ei tohiks oma lapsi kunagi kollidega hirmutada.

Igatsen sind, isake. Istun siin, telekast tuleb briti komöödiasari ja ma loen ajakirju. Mõtlen sellele, et öö ei kesta igavesti, et varsti, kohe varsti tõuseb päike ja pimedusest pole jälgegi. Ma tahan siin elus veel palju teha - kirjutada, joonistada... Ja ühel päeval, ma tean, ma enam ei karda.