Välisministeeriumi kantsler Matti Maasikas kirjutas hiljuti Postimehes, ja ilmselt ka õieti, et vaja on viia maailma rohkem Euroopat. Sest ELi teatakse maailmas vähe, kuigi ta on maailma suurim turg ja kaubandusgigant (rohkem teadvustatakse eri ELi riike). Ja iga eestlane on alates 2004. aastast ELi kodanik, saab selle kodakondsusega seotud hüvesid ning peaks võitlema Euroopa eest kogu maailmas. Seadma Euroopa huvid ettepoole Eesti huvidest. Mis on juba kohustuslik mõtteviis Eestist Brüsselisse ELi ametitesse tööle läinud inimestele.
Eilses Postimehes kirjutab välisminister Urmas Paet, ja samuti ilmselt õieti, et hoopis Eestit tuleks rohkem maailma viia. Avada uusi Eesti esindusi eri riikides, kuna eestlased reisivad palju. Selle taga on siis ilmselt kartus, et muidu kaob pisike Eesti täitsa ära, lahustub Euroopa Liidus. Ja kogu maailmas. Muidu pole Eestil enam mingit võimu, sest uues ELis koondub võim, see on siis välis- ja julgeolekupoliitika ajamine tervenisti Brüsselisse.
Käidud on välja kaks üpris vastandlikku seisukohta (ja seda on teinud kaks omavahel ameti poolest tihedalt lävivat inimest). Mis on omavahel teravas vastuolus: eurooplasena peaks eestlased oma identiteedi järk-järgult unustama, muutuma justkui ühe suure riigi ühe osariigi rahvaks, umbes nagu USA Maine, näiteks. Olema meinlane. Tundma end selle suure jõu ühe osana. Ja saama vastavaid hüvesid: turvalisus, rikkus, saada esindatud ELi esinduste poolt, kasutama tugevat valuutat eurot, olla kindlustatud tugevate sotsiaalsete garantiidega jne. Ja teiselt poolt siis olema Eesti eest väljas, tugevdama Eestit, selle positsioone, võitlema eesti keele ja kultuuri eest, unustamata oma identiteeti ja võitlema rahvuslike huvide eest. Kuigi see on kallis ja muudab inimesed raha mõttes vaesemaks.
Minu meelest tuli see konflikt teravalt esile hiljutises vaidluses seoses Vene-Saksa, või siis Vene-Euroopa torujuhtmega, kus peale jäid nö eestimeelsed, aga ka vastastel olid tugevad argumendid. Aga mis oli põhipoint: mõlemat ei saanud. Ei saanud olla samaaegselt eurooplane ja eestlane. Sest eurooplane, näiteks Andres Kasekamp, ilmselt tänu oma ameeriklase taustale, pidas tähtsaks torujuhet. Eestlane oli sellele vastu. Tuli öelda, kas jah või ei. Vahepealset lahendust ei olnud. Või poleks olnud, pikemas perspektiivis.
Ilmselt tuleb tulevikus selliseid asju üha rohkem. Kus tuleb otsustada. Öelda jah või ei. Ja valatakse higi ning pisaraid, kumb jääb peale, kas eurooplane või eestlane. Mõlemad ei saa peale jääda. Ja kumbki ei taha alla jääda.
Ma ei tea, mida sellises olukorras teha. Mina olen ja tahan jääda eestlaseks. Olla kasvõi paljas, näljas. Aga vaba. Võidelda oma vabaduse eest kasvõi surma hinnaga. Olen ilmselt ogar. Aga selline ma olen.
Paljud, ja eriti need, kes 2004. aastal ELile Jah ütlesid, tahavad olla eurooplased. Olla suured ja rikkad. Mingil määral orjad, aga sellised eriti pika keti otsas orjad. Ja ka neil on selleks õigus.
Ma usun, et ühel päeval jäävad eurooplased peale ja teised peavad alla andma. Sellest tulenevalt peaks justkui kõigi torujuhtmetega liituma. Või ei peaks siiski? Kui arvestada, et EL võib Eestist sõltumatult laiali valguda. Sest eri kultuuride sidumine ei anna loodetud tulemusi. Rahvused ei lahustu. Ei taha lahustuda.
Järsku oskab keegi selle asja lahti seletada, mida teha? Kas olla eestlane või eurooplane? Sest mõlemat, nagu kadunud Lennart Meri seda soovis, on praktikas raske, et mitte öelda võimatu teostada.
Ja kas peaks midagi ära otsustama? Sest kui tirida vankrit mõlemas suunas, siis tekitab see ühiskonnas suuri pingeid. Neid on niigi palju. Ja ilmselt tekitab see vägikaikavedu pikapeale küsimusi Brüsselist. Ja et siis näiteks eestlased teaksid, et nende laul on lauldud, nii-öelda. Või et eurooplased on eurooplased ainult paberil. Tegelikult aetakse vaikselt ikka eestlaste esja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar