Keelame, keelame, keelame!

Mul oli kurb lugeda sellest, kuidas poliitik Mart Laar liitus keelajate kisakooriga, seekord siis kasiinosid puudutavas küsimuses. Seni on keelamisele keskendunud peamiselt Keserakond, ammutades nõnda rumalama ja suht arvuka ühiskonnakihi hääli (või siis selleks, et nende keelamiste "ohvritelt", ettevõtjatelt siis, raha välja pressida). Sest lõppeks, on ju Savisaare valijate suurim unistus kõik rikaste "lõbud" ära keelata ja üldse neilt kõik raha ära võtta. Ning siis kõik koos vaikselt kodus laua taga konutades kõik maha juua (meenutuseks, et 1944. aastal läks võim Eestis just Savisaare valijatega sarnasele seltskonnale, kes keeras 50 aastaga elu nii perse, et selle tagajärgedega peab tegelema järgmised 50 aastat). Ja edasi tulgu või veeuputus, sest me sureme nagunii ära, sest elu on üks suur kannatus, häda ja viletsus. Ja meie suur juht Savisaar aitab meil kuidagi selles eludžunglis, mille toimimisest me ise hästi arugi ei saa, toime tulla. Aitab meie päevakesed õhtusse saata. Ja kuna me ise ei suuda oma viinaveale piiri panna, siis on hea, kui Savisaar ka sellega tegeleb. Ja üldiselt oleks hea, kui Savisaar meile ka elukaaslase leiaks ja meie matused korraldaks. Sest ise oleme nii närused ja väetid, et ei saa millegagi hakkama. Ja üldse on kogu elu perses. Elämä vituttaa, nagu soomlased, kes eestlastest oluliselt ei erine, armastavad rääkida. Kui küsida, näiteks, miks sa jood, soomlane?

Ja ükskõik, mida Laar sellega, keelamisega siis, taotles, on keelamine populistlik, ja ei anna midagi, sest keelamise läbi tegeletakse probleemide tagajärgede, mitte põhjustega. Iga keelamine tähtsustab üha enam tagajärgi, ja üha vähem tähelepanu jääb probleemide põhjustele.

Keelajate põhiline argument on umbes selline, et kui kaasinimese tapmine poleks keelatud, siis tapaks kõik kõiki! Ja oleks üks hullumaja. Aga stopp!!! Kas see ikka oleks nii?! Ja kas ei tapeta praegu inimesi, kuigi kõik on justkui ära keelatud. Ma iga päev loen lehest, kuidas maanteedel langeb inimesi nagu loogu. Ja tapetakse. Vigastatakse. Kuigi, nagu öeldud, kõik on keelatud. Ja ma ei usu, et igapäevaselt hukkuks rohkem inimesi, kui, ütleme, tapmine poleks keelatud. Kui tapmise eest ei karistataks. Siis lihtsalt löödaks need tapjad maha. Mitte ei pandaks neid vangi, kust nad iga natukese aja tagant jälle välja tapma tulevad. See on küüniline, aga nii see on!

Niisamuti kihutavad edasi need autojuhid, keda on korduvalt trahvitud, autodki ära võetud. Ja varastavad need, kes on varguste eest korduvalt kinni istunud ja teavad hästi, et varastada ei tohi. Ja just sellepärast, et tegeletakse tagajärgede, mitte põhjustega. Millegipärast ruttavad poliitikud keelama, selle asemel, et küsida, miks mees joob, miks varastab, miks kihutab autoga, miks sõidab purjuspäi, miks käib kasiinos. Ahhh?

Ja lihtsalt silmakirjalik on rääkida kasiinode keelustamisest, kui samal ajal tegeleb riik ise loteriide näol samasuguse kasiinondusega, toppides neid loteriisid uksest ja aknast, telekanalitest, raadiotest ja muudest aukudest sisse. Ning Tallinna Börs, praegusel kujul, pole muud kui üks suur kasiino. Millel "mängijad" kasutavad sama sõnavara nagu kasiinode kliendid.

Kuigi ka keelamiste vastu on kisakoor tugev, näib mulle, siiski, eriti viimasel ajal, et keelajad on saavutamas teatud edumaad. Mis võimaldab suur osa asjadest järjest ära keelata. Võiks ometi tegeleda probleemide põhjustega. Uurida, miks on asjad nii nagu nad on. Sest muidu võib keelamisega juhtuda säärane värk, et koos pesuveega visatakse imik solgiauku, kui piltlikult väljenduda.