Möödus suvi, IV peatükk

Georg Vaher Tartus, 15.01.1944.a.
---------
“Aga võib-olla on ta juba ammu valinud,” laususin.
“Ah sa mõtled seda kirvega tahutud metsavahti? See saab hundipassi, kuigi nad Lulliga juba kihlatud olid. Laitsin tal selle abielu maha juba peoõhtul.”
“Ma arvasin, et sul ikka rohkem mõistust peas on, aga paistab, et oled päris tolvan,” ütlesin püsti tõustes ja hakkasin voodi alt saapaid otsima.
“Juba jälle!” hüüatas Raimund. “Aga mispärast siis?”
Ta tegi hämmastunud näo ning hakkas peegli ees lipsule sõlme tegema.
“Sellepärast, et sa tõsist juttu ajada ei oskagi. Ja veel sellepärast, et sa endale lipsu ette panid.”
“Elu on niigi tõsine, milleks teda siis veel juttudega tõsisemaks teha?” filosofeeris Raimund ning lisas lauale istudes: “Aga lipsu panin ette sellepärast, et lähen oma tulevase naise juurde esimesele visiitkülaskäigule!”
“Seda me veel näeme, kas sinu tulevase naise või minu tulevase armukese juurde,” irvitasin talle vastuseks.

Niisiis läksime. Tee viis läbi metsa. Kauguses kuuldus käo kukkumist ja meie eest jooksis rabinal läbi noor hirv. Raimund oleks nagu võpatanud ja tegi mulle ettepaneku endile padrikust kaikad pihku lõigata.
“Milleks?” küsisin.
“Hmm, noh, nii, saad isegi aru. Et oleks toekam astuda,” keerutas tema, seejuures ümberringi pilke heites, millest ei võinud küll välja lugeda ürgse metsa nautimist.
“Tuleme ka ilma nendeta toime,” rahustasin teda, kuid samal ajal katsusin tahtmatult, kas puss on mul ikka vööl alles.
Astusin kiirete sammudega edasi ja Raimundil ei jäänud üle muud kui mulle järele sörkida.

Videviku varjud katsid maad, kui koputasime uksele.
Peretütar ruttas meile vastu. Laiade varrukatega lumivalge pluus sobis talle suurepäraselt ja lühike must seelik kattis sihvakaid sääri kuni põlvini. Meid juhatati läbi eesruumi väiksesse tagakambrisse, mis oli puhas ning maitsekalt sisustatud. Akna all asetsesid lilled, natuke eemal diivan, mille ees olid madal laud ja mõningad pehmed toolid. Seintel, mis kaetud tapeediga, rippusid üksikud pildid ja kannel.
“Mängite te sellel instrumendil?” küsis Raimund ja võttis seinalt kandle.
“Mängin, kuid istuge enne,” vastas neiu, “muidu viite meie laste une ära.”
“Kas siin siis lapsi ka on?” küsisin mina.
“Aga mina?” naeratas Lulli ja võtnud Raimundilt kandle, istus diivanile ning lasi oma pikkadel sõrmedel õrnalt üle keelte libiseda.

Istusime. Raimund paigutas ennast diivanile Lulli kõrvale ja mina võtsin istet teiselpool tütarlast, toolil.
Palusin teda midagi laulda ja meie üllatuseks Lulli nõustuski. Alul kõlas ta hääl veidi aralt, kuid siis ikka julgemalt ja kindlamalt ning peagi täitis mahe altohääl ruumi. Ma pole küll mingi asjatundja sel alal, kuid minu arvates oli tal talenti. Kannelt, millega ta end saatis, käsitses ta lausa virtuooslikult.
Armastan muusikat ja midagi head kuulata valmistab mulle alati naudingut. See oli lihtne armastuslauluke, kuid olin sest niivõrd kaasa kistud, et unustasin kõik ümbritseva.
Äkitselt peatusid ta sõrmed kandlekeeltel ja ta küsis minu poole pöördudes: “Teil oli peoõhtul väike kokkupõrge ühe meie noormehega?”
Olin järsult tõelusse tagasi kistud ning vaid noogutasin vastuseks.
“Kuulsin,” jätkas Lulli pilkavalt naeratades, “et teile oli isegi nahatäit organiseeritud, kuid ei leitud viina, mis oleks pidanud tõstma julgust. Ega te ometi karda?”
“Ja miks see teid nii eriliselt huvitab?” küsisin vihastudes.
“Te ju teate, et naised on uudishimulikud,” vastas Lulli ning ta sõrmed libisesid jällegi üle kandlekeelte.
Kuid mu tuju oli rikutud. Ma pole kunagi elus naiste pärast kakelnud ega tee seda vist ka eales. Nüüd mõtles see endast liig heal arvamisel olev nukuke aga, nagu ma oleks löönud teist meest tema pärast. Et ka mina olin kakelnud tema pärast nagu teised enne mind!
Kui Raimund ja Lulli hiljem omavahel lõbusasti vestlesid, siis mina peamiselt vaikisin. Tahtsin sellele koketile mõista anda, et mul pole tema vastu mingit huvi.
Võisime eraldada vaid akna piirjooni ja kitsast riba toast, mida valgustas kuu, kui Raimund tõusis ja tuletas meelde, et on aeg lahkuda.
Tahtsin tõusta, kui tundsin, kuidas Lulli pikad sõrmed haarasid kinni mu randmest ja surusid mind tagasi toolile…