Eesti Nokia- koolitulistamisevaba ühiskond?!

"Miksi sä juot?" küsisin mõni aasta tagasi ühelt oma parimalt sõbralt Mikaelilt (nimi muutmata), saunalaval olles, kes on suurema osa oma elust elanud Soomes.
"Eläma vituttaa!" vastas Mikael. Mõne aja pärast kukkus ta saunalavalt alla ja nikastas oma käe. Ta oli sedavõrd purjus. Ta oli ära joonud kümmekond pooleliitrist purki õlut, siis veel pool pudelit viina, kõvasti suitsetanud.
Kodus Soomes, Espoos, keskklassi eramajas elav Mikael, korralik pereisa, kodus kaks väikest last, väikefirma juht, reeglina alkoholi ei tarbinud. Või kui, siis paar purki õlut õhtu jooksul, mis on soome mehe jaoks tavaline, nö miehen mitta.
/.../
"Miss vituss on mun lasit?" küsis Mikael, käsikaudu mööda saunaruumi ringi kombates.
"Tässä!" ulatasin talle tema prillid.
/.../
Mikael sonis öö otsa ja katsus läbi une oma haiget saanud kätt. Hommikul pani autole hääled sisse ja kadus. Pärast seda pole ma teda enam näinud.

Mikael on tore inimene, heasüdamlik, lahke.

Kümmekond aastat tagasi, või nii, kui käisime Saaremaal ja olime päris purjus, otsustas Mikael, et tema peab minema sõitma. Panime siis Ford Transitile hääled sisse ja sõitsime. Meil oli kummalgi õllepudel käes. Ja kui olime vast paarkümmend kilomeetrit Kuressaarest eemal, märkasin, et Mikael ei liiguta. Ta magas. Norinal. Rooli taga. Transiti kiirus oli vast 100 ringis. Ja siis tuli kurv. Ma, loomulikult, purjus nagu ma olin, ei jõudnud teha mitte midagi. Mälus on vaid aeg-luubis, kuidas auto sõitis kurvis otse. Siis kaldus paremale küljele, minu poole. Kraavi. Kuni lõpuks nuusutasin rohukõrsi oma põsest mõni sentimeeter eemal. Üks jäme puu oli autost kõigest meetri jagu eemal. Mikael magas. Ajasin ta üles ja rääkisin ära, mis oli juhtunud. Ta oli väga ehmunud. Karjus: "Jumal auta, jumal auta!" Siis ajasime end autost välja ja jooksime lähima majapidamise juurde. Kus juhtus elama traktorist. Kell oli miski kesköö. Mikael andis traktoristile 500ka, mispeale too muutus väga krapsakaks. Kutsus veel mingid mehed. Isegi kraana oli kohal. Ja Transit vupsti püsti! Auto üks külg oli nö sees, aga sõita sai. Sõitsime tagasi Kuressaarde. Mikael pesi hoolega hambaid. Ja jõi kõvasti vett peale. Misjärel läksime politseijaoskonda. Ja Mikael kirjutas avalduse, et tee peale jooksis eläin. Mingi tundmatu loom. Politseinik võttis avalduse vastu. Ja kirjutas mingi paberi. Mille Mikael võttis Soome kaasa ja kindlustus maksis kahju kinni. Omavastutus, paarsada marka, tuli Mikaelil endal maksta.

"Voi vittu!" on Mikael seda sündmust hiljem meenutanud. Oma naisele ta sellest rääkinud pole. Naine on tõre. Kisab ja karjub. On armukade. Ei luba mehel juua. Ja siis Mikael käib Eestis ja joob end alati täis. Ma ei tea, kas ta lõbumajas ka käib. Pole näinud, ega julgenud küsida.

Ükskord käisime Tallinnas Amigos. Mikaeli eriti tantsimine ei huvitanud. Tahtis juua. Tegi mulle välja. Kümmekond õlut. Kaasas oli sõber, kes enne meid riidehoiust hotelli poole kadus. Tulime ise ka tulema. Jõudsin riidehoidu, võtsin oma mantli ja läksin välja, et pisut värsket õhku hingata. Mikaeli ei tulnud ega tulnud. Läksin siis vaatama. Jõudsin trepi juurde, mille all lamas Mikael, taas liikumatult, pea vereloigus. Turvamees sebis tema juures edasi-tagasi, teadmata, mida teha. Ütlesin, et helistage kiirabisse, ma olen selle inimesega koos. Upitasin Mikaeli püsti, kel oli peas suur haav. Ta oli üleni verine. Silmad pahupidi, aga mõistus tuli aegamööda tagasi. Ja silmad läksid õigeks. Küll ikka joodikutel veab, mõtlesin. Järsust trepist alla kukkuda, mitmemeetrine õhulend vastu teravat trepiäärt. Ime et ellu jäi!

Peagi oli kohal kiirabi. Sättisin end Mikaeli kõrvale kiirabiautosse istuma. "Oi-oi," oigas ta. Sõitsime Mustamäele reanimatsiooni. Seal tehti Mikaelile kompuutertomograafi pilt. Jumal tänatud, ajuga oli kõik korras! Haav õmmeldi kinni. Maksin ära nõutud summa, mingid tuhanded, helistasin taksosse ja sõitsime hotelli poole. Saatsin Mikaeli tuppa, tema sõber tõstis korra pead ja küsis: "Mis vitus te olette ollut?" Ma ei öelnud midagi. Mikael hakkas hambaid pesema ja tulin tulema.

/.../

Järgmisel päeval käisime Mikaeliga haava puhastamas, ühes perearstikeskuses, Viru hotelli vastas Narva maanteel. Kus oli kena noor blond sale arst. Noor naine. Kellega oleks tahtnud kohe seksida. Hiljem nägin teda ühes telesaates, tuli välja, et ühe kuulsa filmioperaatori elukaaslane! Maksin raha, kuna Mikael oli oma rahakoti kuhugi unustanud. Lubas hiljem ära maksta. Ja maksis ka.
Mikaeli naine oli samal ajal tööl Brüsselis. Ei saanudki teada, mis mehega juhtus. Selleks ajaks oli haav paranenud, kui naine koju tuli. Juuksed tagasi kasvanud selle kohale, kust need operatsiooni käigus ära lõigati.

Miski kümmekond, või oli see veidi enam, aastat tagasi käis Mikael ka ühel Kääriku üritusel, koos TÜ ajakirjandustudengitega. Joomas. Talle meeldis üks noor ajakirjandustudeng, keda ta hüüdis Doriseks (ma ei ütle, kes ta oli!). Ta saatis oma Dorise veel Tartust bussi peale. Endal ninaluu puruks. See juhtus Käärikul, ühes majakeses, kus ta trepist alla kukkus. Ja suht õnnetult. Siis ta sai kodus oma tulevase naise käest kõva peapesu. Siis too naine veel Brüsselis ei töötanud.