Ma ei tea jõletumat, jäledamat, küünilisemat nähtust siin ilmas kui see, et inimene, konkreetsel juhul siis kõigi ajakirjanike õpetaja Juhan Peegel tõstetakse pjedestaalile alles pärast tema surma. Ta ju elas ja oli alles hiljaaegu siinsamas Tartus ja temast oleks võinud teha lugusid. Küsida talt, mis ta arvab praegusest ajakirjandusest. Väärtustada vana inimest, anda talle sõna. Vanadusega tuleb ju elutarkus ja küllap oleks vanal Juhanil olnud nii mõndagi öelda.
Miks seda ei tehtud, küsin ma. Miks sa Juhan Peeglile sõna ei andnud, Kadastik? Kas kartsid, et ta ütleb midagi halba sinu kohta? Räägid väiklusest, aga mis muud kui väiklane olid sa ise, kui kolleegi tähtsalt vastutava väljaandja positsioonilt "seksihulluks" sõimasid. Kas Juhan Peegel oleks selle heaks kiitnud? Nüüd siis taod kahe käega vastu rinda ja kiitled, kuis olid tema õpilane. Kui sa oleksid teda austanud, siis oleksid võinud teda austada tema eluajal. Jäle on panna surnud inimese suhu sõnu, kui sa ei lasknud tal kõnelda tema eluajal.
Pärast surma oleme kõik lahkunu suured sõbrad. Ja "õpilased", oi kui suured "õpilased". Nägin seda isegi oma isa matustel. Need, kes tal elu ajal hinge seest närisid, olid ta matustel tema kõige suuremad sõbrad ja õpilased.
Seesama juhtub praegu ka vaese Juhan Peegliga. Need, kes temast ta eluajal midagi teada ei tahtnud, on praegu ta kõige suuremad õpilased, lausa perekonnaliini pidi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar