Lugupeetud proua ehituse ja arhitektuuri osakonna juhataja
Lugupeetud härra linnapea
Sain täna teie 30.10. 2007 vastuse kätte ja soovin siiski veelkord lisandada, et mina ei ole teostanud endale kuuluvas majas mitte ühtegi ehitustööd, seega teie korraldust õiguspäraseks ei pea ja olen valmis pöörduma vajadusel oma õiguste kaitsmiseks kohtusse.
Maja on minu kodu, olen selle isalt üle võtnud sellises korras nagu ta praegu on, ja kuna mina ühtegi ehitustegevust teostanud ei ole, siis ei pea ma ka ehitusjärelevalvet oma koju sisse laskma.
Tartu Ekspressi ajakirjanikud said minu jutust valesti aru selles mõttes, et mina rääkisin sellest, et mu isa oli omanikuna siin majas juba palju ära teinud, nagu ma silmaga hinnates aru sain, aga kuna isa suri 21. 09. 2007, siis ei olnud mõtet teda enam mängu tuua. Mina võtsin maja üle sellepärast, et isa oli juba vana, 80 ja ei jaksanud enam. Rääkisin sellest, mida KAVATSEN teha. Teie oleksite võinud mulle helistada ja küsida, mis toimub, mitte saata kurja kirja, kus pealegi ähvardatakse trahviga. See jätab teist väga inetu mulje, nagu te istuks ainult ja loeks ajalehti, et kellele aga kraesse karata.
Kas see on teie arust viisakas, öelge palun, Urmas Kruuse? Kui teie oleksite ise linnakodanik, siis kas see oleks teie arust heatahtlik ja viisakas? Ja veel, kas linnal on andmeid, et mina olen selline retsidivist, kes on linna korraldusi eiranud? Ega vist ei ole. Sestap küsin, miks te suhtute nii halvasti linnakodanikusse, kes pole selliseks suhtumiseks mingit alust andnud?
Saan aru, et andmeid saadakse ka ajakirjandusest, aga enne seda oleks mõistlik inimesega viisakalt vestelda ja küsida tema käest, kas info ka tõele vastab. See pole üldse raske, inimesele helistada, kuna kui mul oli jääpurikas katuseräästa küljes, eks siis helistanud linnavalitsus ju kärmelt kohe mu 80-aastasele isale ja ähvardanud teda trahviga. Mis nüüd toru haaramist takistas? Teil on minu telefoninumber olemas.
Minu hinnangul toimusid ehitustööd 2006nda aasta sügisel, kui omanikuks oli minu isa Georg Vaher. Mina pole mitte Georg Vaher, vaid tema tütar Irja Tähismaa. Mina ei tea, kas minu isal ehitusluba oli, ja ma ei peagi seda teadma, sest vastavalt notar Tiina Tombergi juures sõlmitud kinkelepingule sain mina omanikuks 2007nda aasta mais. Võite selle lahkesti üle kontrollida. Sellest kuupäevast algab minu vastutus ja sellest kuupäevast pole majas tehtud ühtegi ehitustööd. Mul on selle kohta ka, kui tarvis, tunnistajad olemas. Kontakteeruge näituseks Keskkatlamajaga ja te saate teada, et keskküttesüsteemid paigaldati ammu enne seda.
Kokkuvõtteks: kuna paikvaatluse teostamiseks minu kodus, kus mina, Irja Tähismaa, ei ole teostanud ühtegi ehitustoimingut ja ma ei vastuta ajakirjaniku sõnade eest, kes minust valesti aru sai, siis mina oma koju ehitusjärelevalvet ei lase.
Teil ei tarvitse mind ka õpetada, kuna ma olen ehitusseadust lugenud ja tean väga hästi, millisteks tegevusteks on vaja ehitusluba. Ja kui ma kunagi siin midagi ehitama hakkan, siis teen seda kindlasti seaduspäraselt. Eelmise omaniku tegude eest ma aga, kordan, ei vastuta.
Olen Tartu Linnavalitsuses sügavalt pettunud - ennekõike sellepärast, et ähvardama ja karistusi hakatakse määrama inimesele, kes on maja heauskselt üle võtnud. Mis teiega juhtunud on, linnaametnikud? Miks te tekitate linnakodanikus tunde, et ta on kurjategija?
Teate, Urmas Kruuse, mis inimesi linna armastama paneb ja teile enesele ning teie erakonnale järgmistel valimistel edu kindlustab? Inimlikkus, head mõtted ja heade linnakodanike hoidmine. Ametnikel nagu Karin Raid on tegelikult ükskõik, nemad jäävad niikuinii oma soojade kohtade peale ja seepärast on neil ka linnakodanikest ükskõik. Teie peaksite aga natuke laiemalt mõtlema.
Lugupidamisega ja vastust ootama jäädes,
Irja Tähismaa
Reformierakonna valija
Võru 54 majaomanik
_ _ _
P. S. Raisk, et ma selle kirja üldse kirjutasin sellele vastikule valelikule silmakirjateenrile, brrrrr!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar