Oot, oot, kes see meil kommar on? Me kõik olime!

Õhtuleht nimetab peaminister Andrus Ansipit juba võidukalt kommariks. Küll ekskommariks, aga siiski.

Aga Kadastiku-Mart, Schibstedi Eesti CEO (Õhtuleht kuulub teadupärast Schibsted ASA-le), kulla Kadastiku-Mart, sina polnud ju kindlasti mitte kommar, eks? Sina käisid juba sügaval nõukaajal väikese sinimustvalge lipukesega ringi ja laulsid isamaalisi laulukesi. Eksju, Kadastiku-Mart? Auuuuuuu, auh-auh-auh, Kadastiku-Mart!

Okei, ütlen otse, et minu suguvõsale on kommunistid väga palju halba teinud. Sulev Vedleri näoga eestlasest komu näiteks tahtis viia Siberisse minu vanaema, aga vene ohvitser päästis ta. Ja minu isa veetis kaheksa aastat Vorkutas, ainsaks süüdistuseks see, et tema korteris redutas paar päeva üks metsavend. Ja minu vanaisalt võeti ära maja Võru tänavas. Minu tädi ja tädimees pidid ära põgenema Ameerikasse, sest muidu oleks nad maha lastud. Nii et kommunism kui selline mulle ei sümpatiseeri, aga mulle käib närvidele Eesti ühiskonnale väga omane ja vastik komme aeg-ajalt miskeid "komusid" tukkapidi nurgast välja tirida ja rahva ette justkui väljanäituseks seada.

Kusjuures ainult teatavaid "komusid". Nüüd siis Andrus Ansip, kes enda õnnetuseks kunagi komuparteisse kuulus. Ja kui kuuluski. Biig diil. Mina väidan, et kõik, kes nõuka ajal elasid, olid komud. Mina, muide, ma ei salga, olin ka komu, kuna marssisin oma isa, Rakvere Metsamajandi direktori asetäitja ja Simo Nõmme, selle direktori, kõrval Maipühade ajal rongkäigus uhkelt esireas ja lehvitasin punaseid õhupalle. Samuti olin pioneer ja oi kui uhke ma selle üle olin. Tegin koonduselt koju minnes veel mantlihõlmad pärani lahti, et kõik näeks, kui ilus kaelarätt mul kaelas on. Olin oma klassis viimane, kes kaelaräti kaelast viskas. Puhas komu ja andke andeks, aga mul ei ole selle pärast häbi.

Ehk ma oleks ka kommunistlikusse parteisse astunud, kes teab, kui nõukaaeg läbi poleks saanud. Miks mitte? Minu isa, kunagine SS-leegionär, kah kohanes olukorraga ja marssis samuti paraadil esireas. Kui võitlus on läbi, siis on kuidagi tobe kaikaga edasi vehkida, kas pole? Muide, mina vastasin küsitluses, et mida teeksid, kui Eesti uuesti okupeeritaks, et põgeneks välismaale, ja seda ma ka teeks. Oma nahk on kallis.

Muidugi, kuna nõukaaeg lõppes ära, siis me saame nüüd olla kõige aatelisemad ja kõige patriootlikumad, isamaa-eest-surma-minejad. Kas pole see tore rahuajal, ehh? Kui saab kirjutada, mis tahad, teha, mis tahad, süüa, mis tahad!

Laulsime lapsena õpetaja valvsa pilgu all laulukesi Leninist ja oleme nüüd kui õiged mehed kunagi!

Aga vaadake, seda me, nõukaaja laste kommunistlikku ühishäbi ei pese maha ükski seep. Tahame "vanade komude" tukkapidi esiletarimisega rehabiliteerida iseennast. Et meie polnud vähemasti nii suured komud kui nemad.

Aga me olime. Komud. Mina ja sina, Tarmo Vahter, Barbi Pilvre, Priit Hõbemägi, Mart Kadastik, Hans Luik, Väino Koorberg, Merit Kopli, Lea Larin jpt. Mitte ainult Närska ja Ansip, meie ka. Selle eest ei pääse. Armastasime oma väikestes komusüdameis Leninit ja vihkasime fashiste. Anname endale ja kõigile teistele selle eest andeks ja meil hakkab palju kergem, mis te arvate?