Magasime kella 11ni. Nagu ikka, kuna kipume kaua üleval olema ja telekat või dvd-sid vaatama. Praegu on käsil Meeleheitel Koduperenaiste III hooaeg, mida näitab ka Kanal 2. Lynettel ja Tomil on abielukriis ja Susan otsustab lõpuks ikka Mike´i kasuks. Kui ärkasin, oli Innol juba cappuccino valmis tehtud ja me jõime köögilaua taga istudes cappuccinot, vaadates aknast, kuidas linnukesed akna taga lõbusasti sädistasid. Idüll. Tegime pärast veel kohvi juurde ja vaatasime linnukesi edasi. Nüüd on ilmad juba külmad ja ma soovitan kõigil lindude söögimajad teradega täita.
Pärast seda käisime Toomemäel jalutamas ja Kaubamajas toitu ostmas. Oli ilus päev.
15 kommentaari:
Te olete nii siirad ja vahvad inimesed! Edu teile kõikvõimalike idiootidega võitlemisel; tublid olete!
Te olete siin päris avameelsed olnud. Kas tohib küsida, millest te elate? Sportlik huvi, ei muud.
Igaks juhuks ei kommenteeri seda asja. Kuna kui paotasin suud kohviku kohta, siis oli kohe ehitusjärelevalve kaelas. Ega ametnikud ei maga. Tartus on nad iseäranis valvsad. Aga millegi ebaseaduslikuga ei tegele. Ütleks: pure luck seepeale.
Millest elavad? Eks ikka õhust ja armastusest :)
Tegelikult ma tahtsin küsida, et kas teil koduloomi ka on? Teil nii liikuv eluviis, et vast ei ole, aga seal Massiarul vist olid teil mingid koerad ja kassid vist? Mis neist saanud on? Kas teile üldse meeldivad loomad ja missugune on teie suhe loomadega nüüd ja ka lapsepõlvest ning kindlasti kuulaks ka Inno kommentaare Ingridi suhetest loomadega. Edu teile kallikesed!
Meil on koduloom Hiir, siuke pärishiir, kes elab meie külmkapi all ja kellele ma jätan igal õhtul kapiservale tüki juustu. Igal hommikul on hiir juustutüki minema viinud (ta on neid varunud ka kohvikannu taha). Keelasin Innol rangelt teda maha lüüa. Ja siis panen lindudele toidumajakesse teri.
Kiisud-kutsud läksid elama mu vanemate juurde Rakverre, sest meil on tõesti liikuv eluviis ja me ei tahtnud neid üksi jätta. Seal on suur aed ja palju ruumi. Nüüd on nad emale seltsiks, sest isa suri septembri lõpul.
Mina jubedasti armastan loomi, eriti kasse.
Te olete nii head inimesed. See Hiire lugu meenutab Stuart Little´t. Vaatasin eile Ratatouillet ja siis kadus igasugune rotihirm ka ära. No kuigi nad ju on väikesed kahjurid, siis on kuidagi lapsikult ja naiivselt armas mõelda, et tegelikult neil ongi oma salaelu, millest meie midagi ei tea. Pange siis jõuluks Hiirele väike sussike ka külmiku äärele.
Tervitage kutsasid ja kiisusid. Aga süda on teil küll õiges kohas. Olge siis ikka ettevaatlikud ja hoidke teineteist.
Hiirejussu pesa paistab kusjuures olevat meie magamistoas kummuti all. Sealt olen teda vahepeal välja jooksmas näinud, suunaga köögi poole, läbi mitme toa. Algul kartis meid, aga nüüd juba vaatab julgelt silma, kui ühel ajal kööki satume. Inno juba naerab, et varsti sööb meiega ühest taldrikust.
Plaan oli talle jõuluks mingit eriti head juustu osta. Kuigi mul pole erilist ettekujutust, milline see juust olla võiks. Mina ise armastan kitsejuustu.
Aga hiire nimi on Albert.
P.S. Massiarus elavad meil magamistoas sipelgad, kes samuti meid kuidagimoodi ei sega.
Aitähh heade soovide eest, sulle ka kõike paremat!
ma ei saa aru, mille poolest teie eluviis nii "liikuv" on? mulle on jäänud blogi lugedes mulje, et chillite Tartus ja võtate vabalt? see on teema tulevikuks.
mind ka huvitab teie suhe loomadega pikemalt, eriti kassidega. ja see, kuidas Ingrid suhtub loomadesse - peale koera, keda ta ei lubanud tuppa. kus see koer muide praegu?
Eks me ikka päris palju liigume, alati ei pane seda kirja. Tõsi, välismaal sai viimati käidud aasta alul, pärandusasju ajamas - Ameerikas. Aga muidu seikleme ringi Eesti huvitavates kohtades. Ja Lätis. Seal sai suvel palju käidud.
Kassidega on suhe hea. Kassid on sihukesed iseseisvad ja seepärast meeldivadki. Eriti Garfield. Mul on koguni Soome Karvineni-koomiksiajakiri koju tellitud. Ja mul on olnud päris mitu kassi. Esimene oli Mihail ehk Misha, kes poetati meie hoovi Rakveres, kui olin veel väike. Ja Misha oli nii truu mulle, et kui oma koera Bibyga (puudel) metsa jalutama läksin, siis Misha jalutas meiega kaasa :) Järgmine kass oli Alexander ehk Sass, kes armastas kõndida omapead ja kadus lõpuks hoopis ära. Tema armastas magada minu isa Georgi kaisus.
Noja siis tuli Kiismiis, kelle me üürnik kaks aastat tagasi talvel, 30-kraadise pakasega välja viskas ja metsa viia ähvardas. Meie siis võtsime Kiisi enda juurde, ravisime ta terveks ja söötsime kõhu punni. Ja Villy-Tschiiibbb, kelle mu isa võttis endale Tartu varjupaigast. Villy jäi aga haigeks ja ta jäi mõneks ajaks meie juurde, kuni ta terveks ravisime. Teda näidati me pulmade ajal Reporteriski. Pärast tervenemist läks Villy isa juurde elama. Andis isale ikka musi ja istus tal süles, kui isa telekat vaatas.
Aga Inno tegi endale täna netivaba päeva. Küllap ta kommenteerib seda Ingridi-asja homme. Mulle ta rääkis, et koer leidis endale hea kodu ühe vanainimese pool. Ja ära oli ta antud, kuna Ingridile ta ühel päeval enam ei meeldinud (ühes vanas Eesti Naise loos on seda ka kirjeldatud).
Ingridil oli loomadesse suhtumine nagu lapsel, algul hirmsasti tahtis, aga siis kaotas mõne nädalaga huvi ja paari kuu pärast juba vihkas, tahtis midagi muud.
Koeraga oli ka nii, et tahtis lapse jaoks, kindlasti saksa lambakoera, kuna on selline tubli valvur, meil olid just vargad käinud garaažis öösel. Lubas, et hakkab ise koeraga tegelema, koos lapsega. Ütlesin siis, et ok.
Võtsime sellise 3-4kuuse kutsika, ja siis selgus kohe, et Ingrid ei viitsi ei kakat ega pissit koristada. Ja ega laps kah sellest huvitatud polnud. Ja kui koer suuremaks kasvas, siis kadus tema vastu huvi. Sest 5aastane laps oli selle koera jaoks selgelt väike, Ingridil polnud üldse aega. Ja nii ma siis hakkasin ise koeraga tegelema, kuna mul oli temast kahju. Ja lõpuks leidsin koerale uue kodu, sest tundsin, et meie kodus teda ei armastata. Ingridit ja last huvitas koer ainult 5 minutit päevas. Ja ka ainult siis, kui käpad kuivad.
Tere!
Olles ise koeraomanik (8aastane labrador Hugo),olen kindlalt seda meelt,et olles kord juba looma perre võtnud,vastutan 110% looma heaolu eest.Ega jah asjata ei öelda,et see otsus tuleb ikka enne väga põhjalikultläbi arutada,kui uus pereliige majja võetakse.Me koos mehega oleme pidanud paljudes eri kohtades elama: Rootsis,Hispaanias,Itaalias,Norras.Kõigis neis kohtades on meil Onu (üks paljudest hüüdnimedest koerale)kaasas olnud.Oleme talle reisimise üritanud võimaluste piires mugavaks teha.Kord olime sunnitud ta kuuks ajaks Itaaliasse tuttavate juurde jätma.Tagasi tulles leidsime eest täiesti stressis koera,lisaks oli tal nahahaigus tekkinud - arsti väitel stressist.Valus õppetund.
Mis puudutab hiiri,siis ühel mu tuttaval läksid hiired nii ``meheks``,et kui ta ise vaatas telekat,siis hiir tuli ka diivani seljatoele telekat vaatama.Koju jõudes lõid hiired kohe tantsu ja mängu lahti.Sõid varba vahelt juustu jne.Isegi külas olles veendusin,et ega nad eriti me koeragi kartnud.Pigem vastupidi,koer pelgas neid.No aga ega ta ongi meil memmekas.
Palju mõnusaid ja ühiseid hetki Teile soovides,Kadi!
Aga mis teie kitsedest sai? Kas nad on ikka veel metsas?
Kitsed jäidki metsa ja hakkasid metskitsedeks. Ükspäev nägime neid, aga kui liginesime, siis nad vaatasid meile hästi ülbelt otsa ja tegid vehkat. Igaljuhul, kui nad tagasi peaksid tulema, siis Massiarus on meil nende tarbeks rohkesti heinu varutud.
Loodame, et hiir Albert julgeb ka varsti varba vahelt juustu süüa :)))
Väga lahe! Edu teile ka minu poolt!
Postita kommentaar