Selline siis saabus meili teel:
Mind kohutas kunagi meedias läbijooksnud uudis sellest, kuidas üks Ameerika uskliku pere viie lapse ema enesetapu tegi. Ja üritas teha seda koos lastega... :-( Lapsed jäid ellu.
Seda oli väga valus lugeda. Mul endal on samuti viis last ja ma tean kui raske see naise jaoks on. Seda enam vajab selline naine tõeliselt armastavat inimest - TÄISKASVANUT - enda kõrvale. Muidu lihtsalt ei jaksa... Kusagil peab olema päike, mis annab jõudu.
Ja kui abielu on armastuseta, kui mees ja naine on täiesti erinevad, on tulemuseks õhkkond, milles ka lapsed kannatavad. Aga kus on need rüütlid, kes julgeksid võtta naise ja tema viis last ning neid tingimusteta armastada? Vist muinasjutt... :-(
3 kommentaari:
huvitav,kuidas te olete võimeline ilma armastuseta viis last tegema?Ühest lapsest saan veel kuidagi aru, aga viis! No selle aja peale peaks teisest inimesest juba mingi pilt olema.On nagu mõni võimalus, kas olete elu Jumala kätte andnud või on täielik ohutunde puudus või põete seda moodsat lähisõltuvust.
Jahh... see on küsimus, mille enamus meie ühiskonnas olevatest inimestest esitaks... Olles taas üks müütidest, et palju lapsi saab olla ainult armastusest. Ja see tõukab sellises olukorras oleva naise veel suuremasse üksindusse...
Kuid miks siis? Vastaksin lihtsalt - kõik inimesed, kõik olukorrad ei ole ühesugused.
Elu on õpetanud mind püüdma kõige taga näha põhjuseid, sündmuste jada ja mitte kedagi hukka mõsitma. Sest kunagi ei tea, millal me ise samasuguses olukorras oleme...
Olen pärit kodust, milles valitses pidev sõjaolukord. Mu vanemad lahutasid, abiellusid uuesti, jälle lahutasid... Eri rahvused, eri temperament. Lõpuks, 57. aastaselt, leidis isa sobiva naise ja on õnnelik. Ema jäi üksi.
Minu elus kordus seesama muster - abiellusin kohutavast üksindustundest, vastamata jäänud armastusest - tundes oma meest vaid kaks kuud, nagu mu oma vanemad...
Kuid miks viis last? See number sunniks vast meie ühiskonnas isegi õnneliku abielu puhul kulmu kergitama... Aga mina tahtsin neid kõiki väga - oma kahe sündimata jäänud lapse kaotusvalust, aastaid kestnud viljatusest, üksindusest, põgenemisest masenduse eest. Jahh, ma usaldasin oma saatuse Jumala hoolde, pühendusin täielikult lastele, sest ma ei osanud teisiti. Olin kaotanud usu tõelisse armastusse, mis sai eksisteerida vaid kunagi ammu, kusagil mujal, vanades romaanides...
Ma süüdistasin oma südames neid, kes armastuse pärast lahku läksid ja tundsin kaasa nende lastele... Armastus? Milline nonsenss, mõtlesin. Ja sain valusa õppetunni.
Elus ei ole ühtegi garantiid. Armastus saab olla ainult isetu ja tingimusteta. Keegi ei saa nõuda, et teda armastataks. Ja ometi on armastus see väärtus, mida saavad tunda vähesed, kuid mis võib avada inimese tõelise olemuse, anda talle väärikuse ja jõu vastu pidada ka kõige raskemates olukordades.
Õnnitlen, et jätsite oma elu Jumala hoolde, sest see mees ei reeda kunagi, kannatab ka teie mureliku oleku ära ja võtab need ise kandagi.Elu paradoks on see, et ise muudkui punnime ja punnime, aga kui lõpuks lööd käega, laheneb asi iseenesest ära.Kui olete ise avatud, jõuavad ka lahendused teieni.
Postita kommentaar