Kuna Ingridi pajatused oma kolleegidest on teinud me blogi nii populaarseks, et meil saab varsti täis pool miljonit klikki, otsustasime Ingridi klatšijutte jätkata ka nädalavahetustel, kuna neid on nagunii nii palju, et saame järgmiste jõuludeni välja vedada.
Meile tuli kiri, et mitte ainult tegevtoimetaja Margus Müil, vaid ka kujundaja Martin Mileiko olevat teinud väga head ajakirja ja löönud toimetuses korra majja, kui Ingrid pool aastat meie teise pojaga kodus oli.
Mõtlesin isegi, et miks ma Mileikost varem kirjutanud ei ole? Ta oli selline koloriitne kuju, heade ideedega kujundaja. Boheemlasliku välimusega mees, kelle peale tüdrukud keelt limpsasid. Nagu ka kõigi teiste puhul, oli Mileiko esialgu Ingridi arvates kõige parem kujundaja Kroonikas, Eestis, planeedil Maa ja universumis. Ingrid kiitis, et kui ta vahel oma laiskade ajakirjanikega hakkama ei saa, tuli Mileiko ning pani jonnipurikast ajakirjanikud tööd tegema. Minu meelest ei osanud Ingrid ise ajakirjanikke tööle tõmmata, nood nägid Ingridi nõrgad kohad kiiresti läbi ja õppisid neid kiiresti ära kasutama. Ingrid oli vahel hädas ja kurtis, et isegi vallandamisähvarduse peale ennast ei liigutata. Ingridil läks pikka aega, et end kehtestada, kuid nagu ma olen maininud, on Kroonikas veel praegugi tegelasi, keda ta pole oma käpa alla saanud ja siis aitas galantselt teda alati Martin Mileiko.
Ühel päeval juhtus nii nagu kõigi teiste kroonikutega. Martin Mileikol olid tiivad seljast ära kukkunud, saba, sarved ja kabjad kasvanud. Probleem algas vist sellest, et Mileiko ei olnud mingi Ingridi arvamusega päri, kurjustanud koosolekul ja hukk neile, kellel on oma arvamus. Ingrid tuli koju, näljane nagu ikka, pistis pintslisse õhtusöögi, mille talle teinud olin ja rääkis, suu seapraadi täis, kui hirmus inimene see Mileiko on. Pidavat salaja tahtma koos Margus Müiliga tema kohta endale saada, et siis kahekesi Kroonikat jagada ja valitseda. Kortsutasin kulmu ja mõtlesin, et kuidas saab Kroonikal olla kaks peatoimetajat, aga Ingrid on ja oli selline inimene, et kui ta midagi piisavalt kaua mõtleb, mõtleb kõik asjad võimalikuks.
Ingrid ütles ka, et Mileko on üks igavene lits mees. Ta naine ootavat last, aga ise aeleb avalikult mööda Ajakirjade Kirjastuse diivaneid ühe blondiiniga, kelle nimi mulle enam ei meenu. Ingrid ütles, et hakkab vihast värisema, kui seda koledat litsi näeb. Ingrid imestas, et milline mees see selline on, kes oma rasedat naist petab? Oli tige ja vihane ning mulle hakkas tunduma, et võibolla oleks Ingrid tahtnud hoopis ise Martin Mileikoga natukene nagistada, sest varem oli ta Ingridi jutu järgi veetlev lokkidega kunstnikutüüpi mees...
Mina mõtlesin ka, et imelik mees see Mileiko, peaks hoopis oma rasedale naisele toeks olema ja see lits, kelle nimi mul ikka meelde ei tule, nagu Ingrid teda nimetas, on lihtsalt elunautleja.
Edasi arenesid asjad nii, et Ingrid tutvus koolitaja Peep Vainuga. Pettis mind temaga kuskil poolteist aastat, sellel ajal, kui Peebiku naine oli rase ja kui beebi sündis, siis selle asemel, et aidata oma naisel lapse mähkmeid vahetada, seksis Peebik oma autos Ingridiga meie Side tänava värava taga, kus mina toas pahaaimamatult jälle Ingridile suppi keetsin. Tegi seda korduvalt ka kõikjal mujal. Nõndaks, kes nüüd moraalitu lits oli? Olen varem öelnud, et Ingrid sobiks hästi ahviks, kes teeb kõik asjad järgi, mida teised ees ja see Ajakirjade Kirjastuse lits oli talle päris heaks õpetajaks.
Mileiko läks Kroonikast ära sellel päeval, kui Ingrid lapsepuhkuselt tagasi tuli, olevat löönud lahkumisavalduse laua peale ja Ingrid, kellele enam Mileiko ei meeldinud, andis oma õnnistuse Mileiko Kroonikast lahkumisele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar