Ok, rase naine on ilus. Ma kuidagimoodi usun seda. Et armastusest pimestatud mees võiks nii mõelda. Ok. Aga sünnitav naine, kes karjub kui siga aia vahel? Filmide sünnitamisstseenid on olnud jõledad, uhh.
Mina olen mõelnud, et kui ma tõesti saja aasta pärast mais sünnitama peaks, siis kindlasti mitte loomulikult. Too posh to push, kui teid huvitab, miks. Kuidagi nõme on karjuda kui siga aia vahel. Telliksin plaanilise keisri.
Sünnitav naine pole pealegi üldse seksikas. Higine, jalad harkis, öäkk. Ma saan veel aru, et kodune vettesünnitus võib olla seksikas, aga igal juhul mitte haiglasünnitus ja teiste sünnitajatega võidukarjumine. A mis mehed arvavad, kel kogemust, kas sünnitav naine on seksikas?
Ja kui sünnitav naine on seksikas, siis kas sittuv naine, kes samuti midagi väljutab (tõsi, teisest august), on ka seksikas? Või ainult sünnitav naine? Või ainult sittuv?
34 kommentaari:
Haige jutt, kui niimoodi lühidalt kirjutada. Kas surev inimene on seksikas? Kas pihupillega amelev õllekõht on seksikas? Kas keisrilõige on seksikas?
Keisri hull! Aga haige jutt on see igatahes! Kas surev inimene on seksikas? Kas pihupillega amelev õllekõht on seksikas?
Sünnitaja on siis niisama kole kui surija?
Surma olen ise pealt näinud, kui isa esimest korda infarkti sai ja 5 minutit surnd oli. Kole oli. Kõige koledam on suremise juures korin, näost siniseks minek ja krambid.
Aga kas sünnitaja piinlemine on sama kole kui surija korin? Küsida ikka võib.
Aga miks sünd ja surm on koledad? Kui nad on sama loomulikud nagu hingamine ja söömine. Või on nad koledaks mõeldud? Ja kui, siis miks?
Ütlen naise ja ühe lapse emana nii, et sünnitamine oli kõige jubedam kogemus mu elus. Kohe kuidagi ei tundnud end ilusana (kõige viimasem mõte üldse mu peas tol hetkel). Noh sellise kauni valgesse mähitud õrna naisena, kes aovalguses maimukest ilmale toob. Hähää!
Ära nüüd päris pentsikuks ka muutu. Türa ja vitt ei ole ka nii erapooletult vaadates mingid disainitipud. Ja mõnele meeldib koguni oma kara teise mehe karvaste kannide vahele toppida. Ei ole ilus. Mitte ühegi rakursi alt vaadates.
Meitä on moneen junaan, nagu soomlased ütlevad.
Telli toonekurg.
Olen küll noor mees (25), kuid mina ei soovi sellise moehullisega kaasa minna, et passiksin sünnitusel juures.
Tõsiselt - mina ei suudaks naist enam pärast täpselt samasuguse, seksuaalse pilguga vaadata.
Arvan, et ma ei eksi väga, kui väidan, et läbi ajaloo on isegi maailma erinevamates nurkades naised seda asja ajanud privaatselt, suguõdede seltsis? Sellel on ka põhjus!
Minu jaoks oli elu jubedaim kogemus, kui mul väikse, 5aastase poisina, lõigati näpul küüs pealt ära, ilma tuimestuseta. Mind seoti polikliinikus laua külge kinni ja kaks meest aitasid mind veel paigal hoida, kui arst ajas käärid sisse ja küüne ära lõikas. Küüne alla oli läinud pind ja näpp läks mädanema. Pärast valas arst piiritust ära lõigatud küüne peale. See polnud kah just parim kogemus.
Valu oli selline, et ma oleks ilmselt mööda seina üles roninud, kui oleks võimalik olnud. Röökisin loomulikult hirmsalt.
Sõjaväes tõmmati mu kamraadidel väeosa laatsaretis hambaid välja, samuti ilma tuimestuseta. Osa poisse ei tahtnud sinna minnagi, urgitsesid ise tangidega välja, või sidusid traadi ümber hamba ja jooksid omal hamba välja. Oli sealgi karjumist.
Kindlasti on veel jubedaid kogemusi. Mul on ka hambaarsti juurest, kui väike olin. Puuriti, ja ikka ilma tuimestuseta.
Imelik on see, et naised loobuvad sünnitamisel tuimestusest, kuigi on olemas kõiksugu võimalused. Ilmselt seepärast, et oleks pärast, millega rind ette ajada ja uhkeldada. Tegija on see, kes rohkem kannatab! Kes rohkem karjus. Kellel oli raskem ja koledam sünnitus.
Irjal on tuline õigus. Näiteks vitu asemel naist perse nikkuda on hoopis mõnusam. Tihkem hoopis.
Ja lapski mis sealt iga päev välja tuleb ja vägivaldselt uputatakse, on ju tegelikult armas.
DISCLAIMER: Ma ei ole hullupaberitega. Lihtsalt olen juba pikemalt seda blogi siin lugenud.
nii....esiteks ega keegi ei kasigi synnitada ja teiseks, vali siis m6ni n.o. seksikam moodus, nagu juba kirja j6udsid panna ka - v6i vali saientoloogide vaikne synnitus, kus karjumine on keelatud ja yleyldse mingi haale tegemine kogu meditsiinilise personali poolt.
"...Või on nad koledaks mõeldud? Ja kui, siis miks?..."
Jah aga eks nad on muidugi mystilised asjad olnud, sest synni korral aeti asja suletud uste taga , meest ei kaasatud ja Eesti taluelus oli ju nii tahtis, et oleks meessoost jareltulija ja oh seda pettumust kui syndis plika. No mis rahuldust siis sai tekkida. Ja me oleme ikkagi ju talurahvas, raakigu mida tahetakse ja synd ja surm on meie rahvusparandis olnud rohkem maagilised. Seksikas oli ehal kaimine, naiteks.
Ja mis ilu ja seksikust on siis surmal, kas see on ilus kui su lahedane on kylm ja elutu biomass ja loomulikult, on olemas ka inimesi, kes naudivad surma ja saavad surma nagemisest seksuaalse rahulduse, kes "tellivad" inimesi vastava rahulduse saamiseks.Kuid see on siiski aarmus.
Jeerum, kui loll jutt. Teie mõlema suust.
1) kus on öeldud, et sünnitamine peaks olema seksikas?
2) naised loobuvad tuimestusest, sest ei taha mingil viisil last kahjustada;
3) loomulik sünd on tervele lapsele parim;
4) keisrilõiget "tellida" niisama lihtsalt ei saa, naisel peab selleks olema mingi viga külges.
Olen mees ja ise sünnitust, oma naise oma, pealt näinud. Toimus kolme vahel, mina, naine ja ämmaemand, meie sünnituse jaoks eraldatud palatis, mingit võidukarjumist ei olnud. Ja ei olnud üldse mingit karjumist, suhteliselt vaoshoitud puhkimine-lõõtsutamine, võib-olla ainult mõni kõrgem toon oli. Aga ei olnud seegi midagi võrreldavat hammaste tuimestuseta väljatõmbamisega, vähemalt pealt vaadates tundus nii. Filmides on asi üles puhutud.
Aga miks naised tuimestust ei taha võtta - Inno, sellel on oma põhjus. Tuimetus on mürk kehas, aga kui on pärast vaja erakorraline keisrilõige vms teha, siis see mürk on vastunäidustatud. Täpselt ei pruugi mäletada, aga väga hea ja täiesti meditsiiniline põhjus sel oli.
Ja mingit probleemi polnud ka pärast oma naise seksuaalse olendina nägemisega. Umbes kuu aega tuli lasta naise kehal loomulikult toibuda, siis oli kõik korras. Ainult et ei olnud enam nii pinges, kui sünnitamata naise oma. Aga seda on võimalik ilmselt kuidagi (ilu)kirurgi sekkumisega parandada. Ei tea, kuidas asi edasi läinuks, olen temast nüüdseks lahutanud (seksi mitte puutuvatel põhjustel). Aga võin öelda, et selle postitusega siin (ja kommentaaridega) on valeinfot ja -müüte rohkem tekitatud, kui ümber lükatud. Sünnitav naine on loomulikult ilusam kui sittuv naine. Ja pean seda loomulikuks, kui mees oma naisele sünnitusele kaasa läheb, mitte sellepärast, et looduse poeesia vms, vaid kuna see on naisele ikkagi raske hetk ja mees saab teda moraalselt toetada, rääkimata sellest, et otseselt (näiteks arsti kutsuda jne), siis see on ju elementaarne, eks ole.
õnneks ei tehta operatsioone mis last ohustavad märksa rohkem kui sünnitus sest ema tahab end seksikana tunda.
Keegi ei sunni teid sünnitama, milles probleem? Täitsa rahulikult võite kahekesi oma elupäevi veeta. Ja keisrilõiget võite kah teha, nii palju kui tarvis, ma arvan, et keegi ei hakka teid takistama.
aga miks peakski kõik olema seksikas. või miks peaks üldse naised olema seksikad. et ongi kõik üks suur taha keerama meelitamise mäng?
Aga sünnitav naine, kes karjub kui siga aia vahel?????????? Kui võid, jäta sellise teema arendamine! Käi sünnitamas ära. siis ütle sõna sekka.
Tuimestusest loobutakse seepärast, et paremini last või lapse väljumist tunnetada. Alakeha täieliku tuimuse korral on võimalik ennast väga ära lõhkuda ja edasine sekselu ei pruugi siis nii särtsakas enam olla.
Teie olete muidugi eksperdid igal alal, aga Sina Inno vist pole sünnitanud ja Irja ka vist mitte. Aga eks kõik inimesed arutlevad ainult oma rikutuse tasemel.
Kas kogu see "võitlusblogi" on selleks, et teistele näidata, et vat kus mina ikka olen kannatanud, et rind ette ajada ja uhkeldada?
Jõudu :P
Tegija on see, kes rohkem kannatab! Kes rohkem karjus??? Kunagi ütles üks kaunis naine, ise ja ka tema mees on arst: sünnitamine pole muud kui kange kakahäda. Neil on kaks last. Mis karjumisse puutub, siis see on maitseasi. Mõnel on kergem, kui ta häälitseb, pinget taluda. Teine nosib väituste ajal šokolaadi ja on vait nagu sukk. Võibolla uue aja ämmaemandad ei oska sünnitust juhtida? Selletõttu nii dramaatilised sünnitamiskogemused?
Irja, sa ei pea enda oletatava ilusaks olemise pärast sünnitades muretsema. enamus naisi sind niikuinii ilusaks ei pea ning Innole oled sa ilus igast asendist.
Olles ise sünnitanud: mina näiteks ei karjunud vaid oigasin väidetavalt sensuaalselt, endale tundus et pornofilmilikult. valuvaigisteid on parem mitte võtta seepärast et need võivad sünnituse loomulikku käiku häirida ning lõppkokkuvõttes nii emale kui ka lapsele kahjulikult mõjuda.
mulle paistab et Inno on naiste jutust valeti aru saanud - naised lihtslat jagavad kogemusi mitte ei arva et kõvem tegija on see kel raskeim ja suurema kisaga mööduv sünnitus oli. ning naised kes sellega uhkustavad on sünnituse olemusest valesti aru saanud.
mis aga tellitud tite väljalõikamisse puutb siis senikaua kuni sa pigem riskid lapse elu ja tevisega kui loomulikult sünnitad pole sa ilmseltgelt valmis emaks saama.
Irja, kui sinu ja Inno suhe veel värske oli siis kirjutasid et tahad Innoga last saada ja tahad sünnitada kodus.
mis selle sünnitamise osas muutus????
kas kõik sinu seisukohad on nii kiireld ja kardinaalselt muutuvad?
ma olen proovinud nii keisrit kui ise ja ise on igal juhul parem ja vähem valusam. Ise sünnitades on valus vaid mõni tund kuni päev ja see valugi on rohkem füüsilise pingutuse valu aga keisriga on valus vähemalt 10 päeva, pissida ei saa, naerda ei saa, köhida ei saa, last sülle võtta raske jne jne. Ja pärast veel pistab, hõõrub, sügeleb see haavake võib-olla aasta veel otsa.
Ma ei saa aru kust see "keiser pole valus"-jutt üldse on tekkinud, kõik usuvad seda, Hollywoodi näitlejakesed muudkui kasutavad ja kõik ülejäänud teevad järgi.
Irja, sa peaks ikka ühe lapse sünnitama. Pärast seda sa ilmselt sittumist ja lapse sünnitamist ei võrdle. Ja ilmselt on sul pisut häbi ka varem välja öeldu pärast. Ma ajasin enne oma laste sündi ka igasugust jama suust välja.
ma ei oskaks vastatagi. Sõltub ilmselt sellest kui ilus ta oli enne antud tegevuste juurde asumist. Et kui oli ilus, siis on ka neid tegevusi tehes ja kui polnud - siis need tegevused talle ka midagi juurde ei andnud.
Olen olnud nii sünnituse juures kui ise sünnitanud. Sünnitav naine ei ole ilus. Ilus on ta vahetult pärast sünnitust, kui kõik on möödas ja laps käte vahel. See on see hetk, mille pärast on mul kahju nendest naistest ja meestest, kes seda asja koos ei tee.
Aga keisrilõige ei ole nali, see on tõsine opp naisele ja karm ettevõtmine ka lapsele, kelle jaoks on see ikkagi vägivaldne viis siia maailma tulla (kinnituseks see, et statistiliselt on sellistel lastel esimesel eluaastal rohkem probleeme, emadel võib olla tüsistusi, näiteks liiteid, mis halvendavad nende edasist elukvaliteeti). See peaks olema ikkagi elupäästmise võimalus, mitte hirmust 12 tundi ebaseksikas välja näha. Ja selle seksikuse argumendi peale veel: pärast oppi mitu päeva kateetriga põit tühjendada pole ka eriti seksikas. Loomuliku sünnitusega on taastumine palju kiirem.
Täpselt nagu lapsed oleks filosoofilise teksti kokku kirjutanud! Irja, sünnita enne, saad täiskasvanuks ja siis hakka sellel teemal sõna võtma!
Suuuur tänu kõigile, kes oma kogemusi jagasid. Küllap arvasitegi, et tahtsin vinti üle keerata ja õrritada. Ja näete, mis põnevad arvamused saime kätte. Tänks. Vihane inimene kirjutab huvitavalt.
Ehh, ja naiste jaoks on mul väga vähe huvi ilus olla. Olen kogu elu meeste jaoks ilus olnud ja sest mulle piisab.
Keegi siin küsis, et mis sai mu kodussünnitamise plaanist. Mnjahh, mõte oli ju ilus, aga praktikas ma seda hästi ette ei kujuta. Ma olen siuke aadlipreili tüüp rohkem, mitte talunaine, fuhh, kes tünni kohal kükiks. Kuidagi alandav hakkas see tunduma mulle!
mina olin ilus sünnitades ning olen ilus isegi sittudes, seda eelkõige oma mehe jaoks kuid igapäevaselt ka paljude teiste meeste arvates. Inno jaoks võibolla mitte sest temale ju siredad sääred, sihvakas piht ja prink pepu ei meeldi
Kas iga asi, tegevus, sündmus jne. peaks alati seksikas olema? Arvan, et ei pea. Ja selliseid asju on tegelikult väga palju, mis ei pea olema seksikad ja ongi väga hea, et nad ei ole seksikad.
Ilu on eraldi teema ja see on, nagu öeldakse, ikka vaataja silmades. Ilus ei pruugi olla seksikas. Ilus võib olla ka üllas, mida näiteks sünnitamine on. Muidugi ka seksikus on vaataja silmades. Mõne jaoks on näiteks sittumine seda, kui sünnitamise sittumise võrdlemiseks juba on läinud.
mahe illustratsioonike ... ?
http://www.2girls1cup.com/
Sünnitamine suht perses tegevus juba seetõttu, et sellele eelnevalt ja selle ajal käpivad ja vahivad erinevad mehed (arstid) su naise vittu. Elu tuleb peale, laps sünnib- tuleb loovutada see, mida pead kuuluvaks vaid enesele? Iseenesest on see muidugi loomulik. Kui su naine juhtub surema, kepivad teda maa all vaglad...
pf,
No põrgut!
Sinu naise vitt ei kuulu sugugi mitte Sulle vaid Sinu naisele. Te lihtsalt omavahelisel kokkuleppel võibolla jagate vaid omavahel selle kasutusvõimalusi. Võibolla. Mina küll oma munni oma naise omaks ei pea. Mis sest, et ta pole mujal mõnulemas käinud.
Nii oleks tal põhjust armukadetseda ka minu enda peopesa.
Hee, mõelda vaid: kui mehed omavahel tervituseks kätt suruvad, toimub enamasti seetõttu nende armukeste suhtlemine :P
Mina olen sünnitanud kaks last - ühe haiglas ja teise kodus. Esimene sünnitus oli väga pikk ja raske, huilgasin nagu ratta peal. Arstid sekkusid meditsiiniliselt väga palju. Kogu sellest arstlikult abist hoolimata sündis terve ja tugev laps :). Teise lapsega olin targem, otsustasin kohe, et enam ma haiglasse lihunikkude käe alla ei lähe. Sünnitasin kodus ning kõik oli väga ilus ja kena, sünnitus läks kiirelt, no raske oli ikka, aga ei midagi üle mõistuse. Peale sünnitust olin väga energiat täis ning kõva eufooria kestis vähemalt nädala.
Kui neid kahte sündi võrrelda, siis alandav oli just see esimene haiglasünnitus, kus ma olin mingi objekt, kelle seest on tarvis teine objekt kätte saada ja seda nii, et mõlemad objektid oleksid pärast veel elus. See, kui palju neile objektidele selle käigus füüsiliselt ja vaimselt haiget tehakse, ei huvitanud kedagi. Teisel sünnitusel ruulisin mina, minu ümber olid inimesed, keda ma isiklikult olin valinud end abistama ning keda ma usaldasin 100%, et nad toimivad ainult ja ainult minu huvides ja minu soovide kohaselt. See oli tõesti ilus sündmus ja midagi alandavat seal polnud.
Postita kommentaar