Nikkumise kõrvalprodukt

Lapsed ei ole minu arust miski ime.
Loomad sigivad kogu aeg ja mitte kellelgi ei tuleks ilmselt pähe loomalapse, vasika, seapõrsa, kutsika või kiisupoja sündi imeks pidada. Mõned vasikad, seapõrsad, kutsad ja kiisud surevad ka ja ega lehma- , sea- , koera- või kassiema sest eriti kurvasta. Uuel aastal jälle! Looduse loomulik ringkäik, nõrgemad selekteeritakse välja.

Inimene on miskipärast lapsesaamise kultuslikustanud, ülieluoluliseks teinud. Usun, et sel arvamusel, et laps on "ime", on pistmist Neitsi Maarja ja Jeesuslapse müüdiga. Jeesuse sünd oli "ime", sest tema ema Maarja sai lapse, kuigi oli neitsi, siis mehest puutumatu, ja nüüd on siis ka kõiki ülejäänud lapsi "imedeks" pidama hakatud. Siin on aga üks oluline puudujääk.

Nimelt ei ole ülejäänud naised paraku Maarjad, kes sai viljastatud pühast vaimust. Ülejäänud naisi viljastavad üsna tavalised mehed ja neile kasvab kõht ette mitte "ime", vaid üsna tavalise nikkumise tulemusena. Nii on, kuigi võib-olla tahaks teisiti. Laps on seega tavaline nikkumise kõrvalprodukt. Armas tegelane muidugi, aga pisut tüütu ka, kuna ta ei lase öösiti magada, röögib ja situb. No mingi aja pärast kasvab suuremaks ja ei söö enam oma vanematel närve seest, aga nikkumise kõrvalproduktiks jääb ta siiski.

Inimestele on omane põdeda, kui laps sureb või kui üldse rasedaks ei jääda. Lehmad, sead, koerad ja kassid nii ei tee. Mis siis, kui last ei saa. Jumaluke, elus on muudki teha. Raja aed ja naudi selle vilju. Anna elu lilledele. Tegele kodutute kasside ja koertega. Adopteeri vaeslaps! Aita vanureid. Sööda talvel linnukesi! Kirjuta, joonista, tee muusikat. See kõik on loomine. Selleks, et endast märk maha jätta, ei pea tegema last.

Muidugi võib teha last, sest nikkumise kõrvalproduktist võib kasvada tore tegelane, kellega sul võib olla tore maailma asju arutada. Kordan, võib. Nikkumise kõrvalproduktist võib väga vabalt saada ka sarimõrtsukas, kes sul omal kord noa kõrile paneb, või tavaline pätt, kes nõuab sult välja kogu su vara. Kusjuures võtmeküsimus võib siin olla see, kui aus oled sa oma lapse ees. Kas sa räägid talle, kuidas elus asjad on, või ei räägi. Kui sa lood talle elust vale ettekujutuse ja räägid, et kõik on tilulilu, kuigi tegelikult ajab sitta üle ääre, siis võib see su "ime" ükspäev sitaauku sisse kukkuda, arvates, et see on lilleaed, kuhu ta astub.

Ärge tehke last, kui te ei suuda olla enda vastu päris aus. Kui te ei suuda ausalt öelda, miks te seda last teete. Ja olge aus ka selle lapse vastu. Kõiges. Kui olete sitas roomanud, siis rääkige sellest lapsele. See on parim viis tagada, et see teie laps ise ükspäev samas sitas ei roomaks.

Elu kogu oma toreduses on tegelikult ime, härrased. Mitte lapsed üksi, vaid ka meie, mina ja sina, oleme ime. Ja puud ja põõsad. Ja kassid ja koerad. Kui ainuüksi lapsi, neid väikseid vääkse imeks peame, siis unustame ära olulisima: et ka meie enda elu on suur ime. Elagem seda siis esmalt!

P.S. Loen praegu üht väga huvitavat raamatut Sex in History ja sealt selgub, et ega esiaja, siis enne, kui maa elanikud farmeriteks hakkasid, inimesed polnud laste saamisest üldse huvitatud, kuna lapsed tähendasid uusi suid ehk võistlejaid maa viljade pärast. Praktiseeriti lapsetappu, mis käis kas passiivselt (haigel lapsel nö lasti surra) või aktiivselt (kaikaga pähe). Samuti oli hõime, kes sõid ära iga kümnenda lapse. Et rahvaarv liig suureks ei paisuks.

Laps muutus vajalikuks siis, kui inimene hakkas põldu orjama. Tal oli vaja töökäsi ja lapsed kõlbasid seks hästi. Olid nagu orjatööjõud. Lapsed muutusid kasulikuks. Ja tänapäeva inimesele, samuti töö- ja pangaorjale on lapsed kahh kasulikud. Paljud ongi häbenemata öelnud, et nende pensionikindlustus on lapsed. Mis see muud tähendab, kui et laps siis kas võtab vanema enda juurde elama või käristab välja deluxetoa vanadekodus. Ehk siis omakasust juhindub ka tänapäeva lapsetegija.