Tegin e-maili teel intervjuu Andrus Ansipi õe Eve Osaga. Ehk pakub huvi.
Tere Eve,
Kunagi käisin oma kaastöödega Sinu juures Noorte Hääles, ehk mäletad veel.
Aga mis ma tahtsin küsida, kas sina mäletad seda 1988. aasta Tartu rahu
aastapäeva ja meeleavalduse laialiajamist. Kas Andrus oli seal kohal? Tead
sa sellest midagi?
Ja mis sa arvad sellest loost, et ta oli ämma sünnipäeval?
Ette tänades,
Inno
Tere, Inno!
Loomulikult mäletan Sind ja olen ka Su hilisema eluga kursis :)
Pean Sind andekaks ajakirjanikuks ja ausaks inimeseks. Hoia kurssi! :)
Sinu konkreetsetele küsimustele vastan nii.
Ma ei saagi kuidagi seda 1988. aasta värki mäletada, sest töötasin ju
Tallinnas, aga Andrus tegutses Tartus.
Üksnes toonased partei- ja täitevkomitee funktsionärid teavad kindlasti,
kelle pädevuses mingi asi üldse oli, millised olid korraldused ja kuidas
asjad olid fikseeritud.
Andruse ämm Vaike Reial on igapidi ILUS inimene, kes on oma tütre Anu ja
Andruse peret alati igati toetanud. Kindlasti käis Andrus millalgi ta
sünnipäeval. :)
Mul väga kahju, et Vaike sellesse loosse kisti ja pilkeobjektiks tehti.
terv
Eve
Tänan väga nii kiire vastuse eest!
Ega ma just palju targemaks ei saanud, ausalt öeldes, aga asi seegi.;)
Aga kuidas Andrus muidu oli? Ma saan aru, et elasid temaga aastaid koos,
kasvatasid ta nö üles, kui vanem õde. Olid talle vähemalt eeskujuks.
Kas Andrus oleks üldse olnud võimeline koeri inimeste kallale ässitama. Või
siis pärast parastama.
Milline teie lapsepõlv oli?
Inno
Tere taas, Inno!
Ei saa öelda, et mina teda kuigivõrd oleks kasvatand, me vanusevahe polnud
nii suur :)
Andrus oli täitsa normaalne poiss. Andekas, tegi kõvasti sporti,
edasipüüdlik - nt kuigi õppis koolis saksa keelt, õppis minu õpikutest ka
inglise keelt juurde. Pidi ülikooli hoopis arstiks õppima minema, aga oli
pärast keskkooli minuga samas EÜE rühmas (mida mu abikaasa juhtis) ja läks
keemiasse nagu mu abikaasa. (Ei jäänd aega bioloogiat tuupida, pidi
kokkutulekul olema ja üle-eüelise jooksuvõistluse kinni panema. Pani ka :)
Koertest niipalju, et neid kamandasid Tartu linnas kindlasti teised
tegelased kui partei rajoonikomitee orgosakonna juhataja. Nii et tema neid
ISE ässitada põhimõtteliselt ei saanudki.:)
Tead ju isegi, et vahel kasvab edasipüüdlikkus märkamatult üle karjerismiks.
Karjerist kiidab takka asju ja tegusid, mida edasipüüdlik taunib.
Manipuleerib inimestega. Läheb õhku täis (tiibu ei anna mitte üksnes Red
Bull :)
Aga ükski lind ega lennuk pole paraku taeva jäänd :)
Loodan Andrusele kergemat maandumist kui oli aprillis 1996 (ta tegi
rattatrenni, vastassuunavööndist põrutas otsa Mitsubishi-ront, Toomas Tein
lappis Andrust 11 tundi). Ta tuli sellest välja ega jäänud ratastooli.
Turvameeste vahelt ei paista reaalne elu kuigi hästi kätte. Ja õukond kiidab
parteilise püsipajuki nimel väsimatult alasti kuninga uusi riideid. Keegi me
perest pole iial soovind lemmiklaps Andrusele sellisesse olukorda sattumist.
terv
Eve
Ohoo!
Tänud.
Aga mis mõttes ta lemmiklaps oli?
Inno
Ikkagi meist kolmest noorim, ema kukununnu :) Mina olin issikas :)
terv
Eve
Jah, huvitav on see, et tütred on issikad.
A kes keskmine laps oli?
Ja milles see kukununnundus väljendus, näiteks?
Inno
Meie Ivariga olime vanemad ja vastuvaidlejad. Andrus (ikkagi Kaalude
tähtkuju, rõhutavad horoskoobiusklikud :):) oli väike armas poiss.
Ahaa, küsid keskmise kohta :):) Ivar oli 8. klassi lõpetades poolteist
aastat nooremast Andrusest palju lühem, aga praegu üle 1.90 ja 100 kg :)
Töötab praegu Tartus eraäris, on mõne meelest veidrik (ei salli varastamist,
kaitseb firma vara, kuigi pole selle omanik, ei joo põhimõtteliselt
keefirist midagi kangemat :) Inimene, kellega vaidled, nii et suled
lendavad, aga kellega võid julgelt luurele minna.
terv
Eve
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar