Minu, Irja ja NAKi suhetest avameelselt

Laulvad poeedid Jaan Pehk ja Aapo Ilves 2006. aasta suvel meie maakodus Massiarus toimunud Tartu NAKi suvepäevadel.

On tulnud mõned kommentaarid seoses minu ja Irja ja NAKi suhetega. Seoses sellega tahaksin veidi tausta selgitada, kuna paljudest asjadest pole me Irjaga rääkinud, kuigi oleks võinud, nagu paljud kogu aeg tuututavad, isegi siis, kui otsest põhjust pole.

Pean alustama kõigepealt sellest, kui ma Irjaga kokku sain. See oli 2005. aasta 21. mail, see toimus Tartus Rüütli tänaval kohvikus Crepp, õigemini Crepi välikohvikus. Kus siis mina olin tulnud pärast loenguid istuma oma kursaõe Kairit Lillepärgiga ja meie ühine kursaõde Liisa Past helistas äkki ning palus meil ära oodata üks tema sõbranna Irja Vaher. Kellest ma polnud, ausalt öeldes, varem midagi kuulnud. Kes oli elanud kaks aastat Portugalis ja mõneks ajaks Eestisse naasnud.

Ja nii me ajasime seal koos juttu, Kairit sõitis vahepeal Rakverre, kuigi hoopis Irja oli plaaninud Rakverre koju sõita. Ja meie Irja ning Liisaga läksime hoopis Mailaulu kontserdile, kus Irja tahtis kaasa elada oma sõpradele Aapo Ilvesele ja Jaan Pehkile. Ja seal Mailaulul siis Irja näitas oma sõpru, keda ma varem ei tundnud, aga kelle kohta Irja rääkis, et nad on noored ja andekad kirjanikud. Ja mõni päev hiljem tutvustas Irja mulle Olavi Ruitlast, samuti toredat inimest. Ja Irja rääkis mulle palju Tartu NAKist ja kogu sellest seltskonnast: Veiko Märka, Jaak Urmet, Contra, Priit Salumaa, Vahur Afanasjev jpt. Irja rääkis, et NAK on hääbumas, sest Kirjanike liit võttis sellelt rühmituselt Tartus ruumid ära ja isegi suveseminar oli ära jäänud. Inimesed enam koos ei käinud. Ja Irjal oli sellest väga kahju, ning ta tahtis väga uuesti NAKi elu lõkkele puhuda. Hakata käima kirjandusüritustel, kajastama neid ajakirjanduses, tegema noorte hakkajate kirjanikega intervjuusid.

Ja kuigi meil oli raske aeg, rajasime omale nullist kodu Tartusse, Irja aitas oma eakat isa, lubasin Irjat aidata. Nii me siis alustasime kohe, kui ma end rahandusministeeriumist töölt lahti võtsin, kirjandusüritustel käimist ja kirjanike intervjueerimist. Tegime seda esialgu ajakirjas Just ja oma blogis. Ja kuigi NAKi suveseminar "Lätete pääl" ähvardas juba teist aastat ära jääda, valmistasime kõvasti tööd rabades ette oma suvekodu, kuhu kogunes kokku ligi 50 noort kirjanikku ja loojat. Ja kõik, tundus, jäid väga rahule. Kuigi ilmad olid väga palavad. Pärast seda kirjutas Irja mitmeid artikleid nii "Lätetest" kui muudest üritustest. Ja mina panin meie blogisse pilte üles nii et higimull otsa ees. Kuigi aeg, nagu ma juba ütlesin, oli väga raske. Mind survestas minu eksabikaasa Ingrid oma hagide ja nõudmistega, Irja ajast võttis suure osa hoolitsemine isa eest. Aga meid toetas tahtmine noorte kirjanike heaks midagi ära teha. Õigemini Irjat. Kes tundis end justkui süüdi, et oli läinud Portugali ära ja just sel ajal oli NAK oma ruumidest ilma jäänud ning kogu rühmitus lagunemas. Mina siis toetasin Irjat nagu truu koer, või abiline. Sest ma armastan teda.

Irja hakkas koguni rajama oma vanaisa majja Tartus uut NAKi peakorterit, kus siis noored kirjanikud saaks käia koos, oma loomingut esitada ja koosolekuid pidada. See saigi peaaegu valmis, isegi üks koosolek sai seal peetud. Ning sinna kõrvale planeerisime kirjanduskohvikut, kus siis noored loojad saaks oma loomingut esitada. Ja enda arust tegime ära suure asja, sest kirjanikest, eriti noortest, hakati rohkem rääkima. Nende tegemisi kajastasid juba suured lehed, kuigi varem polnud näiteks kirjandusfestivalist Sotsia ja Prima Vista üldse juttu. Ja me ei saanud selle eest mitte kelleltki punast krossigi. Ja me ei oodanudki. Meil oli puhas entusiasm, heategemise, andmise rõõm.

Kuni Irjal suri ootamatult sügisel isa ja ta elas seda väga üle. Matuste ajal rabelesime kõvasti ja Irja jäi mingisse viirusesse, ning mina ka. Ja nii me siis istusime kodus ja põdesime, jõime teed ja sõime banaani. Kuni ühel õhtul, kui olime juba magama sättimas, kell oli juba mingi üks öösel, helistas Aapo Ilves ja ütles, et on kohe vaja leida öömaja Veiko Märkale ja Jaak Urmetile. Ja kui Irja ütles, et tuba on külm, seda tuleb kütta, ta on haige, ja tahab magama minna, siis käratas Aapo: "See plödin on juba liiga pikaks läinud! Kui sa nüüd midagi ei tee, siis jääte Innoga päris üksi."

Olime Irjaga ausalt öeldes jahmunud. Et mis plödin!? Et mis mõttes üksi?! Vastupidi, meil oleks olnud viimased kaks aastat palju lihtsam, kui poleks rüganud noorte kirjanike toetamise rindel. Selle asemel, et oma aega ja energiat panustada NAKi tegemistesse, oleks me võinud ringi reisida, või rohkem isaga tegeleda. Või ma oleksin saanud rohkem kasvõi enda ja eksabikaasa Ingridi asjadega tegeleda. Sest suures teiste abistamises unustasin ma enda asjad ära, ning see võimaldas Ingridil mulle korralikult pähe istuda oma nõudmistega ja mind kottida. Samuti ei jõudnud me suure koormuse juures kirjutada ja blogida nii palju, kui oleks tahtnud.

Aapo tahtis kohe järgmisel päeval, et Irja astuks ka NAKist üldse välja. Selle eest siis, et Irja ei täitnud tema käsku. Aga Irja ei allunud ka sellele käsule, tal pole seda vajadust. Ta pole mingi Aapo Ilvese ori, kuigi Aapo Ilves tahab, nagu olen aru saanud, et NAKis käiks kõik tema tahtmise järgi.
Ja nüüd on see Irja-Aapo konflikt siis eskaleerunud, kuigi, tõesti, me oleme oma blogis hoidnud viimasel ajal NAKi suhtes hästi madalat profiili. Ja pole end kuidagi NAKi tegemistega upitanud. Pigem oleme lihtsalt valgustanud NAKi tegemisi, kõrvaltvaataja pilguga.

Ja tõesti, ma ütlen ausalt, Irjal pole kunagi olnud mingit soovi end kuidagi NAKi najal upitada, ta pole üldse selline inimene. Ta on pigem andja tüüp, ja selline andja, et valmis ise surema. Nägin seda, veendusin selles, kui kogesin, kuidas Irja tegeles oma isaga. Ma ei usu, et Eestis oleks teist sellist tütart, kes oleks oma isa eest nõnda hoolitsenud kui seda tegi Irja. Kuigi ta vaakus ise raskekujulise astma tõttu elu ja surma piiril. Sellist ennastohverdust olin seni näinud ainult filmides ja lugenud raamatust. Ja samasuguse kirega suhtus Irja oma NAKi kaaslastesse. Ta pidas Aapot lausa oma vennaks. Ja suhtub siiamaani hästi kõigisse oma kaaslastesse, ta ei oskagi teistmoodi. Aapos on ta muidugi pettunud. Aga ma arvan, mis on Irja kõige suurem viga teiste, kaasa arvatud Aapo Ilvese silmis: Irja on aus. Liiga hea ja aus inimene paljude jaoks. Selles ongi kogu asi. Sest ausus võib olla teinekord väga valus, talumatult valus. Aus inimene vajab kaaslaseks samuti ausat, tugevat inimest. Nõrga inimese jaoks on aus ja tugev inimene nagu tuli, mis kõik ära põletab.