Esimene kiri New Jerseyst

Irja eile oma täditütre-nimelisel tänaval USAs New Yorgi osariigis, kus tema tädimees rajas terve linnaosa ja pani tänavatele enda ja oma tütre nimed ning nimetas terve järve oma naise järgi. Taustal tädimees Ruudi ehitatud maja.

Huhh, eile oli hästi emotsionaalne päev. Käisime nimelt Modenas, sealsamas väikses New Yorgist nii umbes 100 kilomeetri kaugusel asuvas linnakeses, kus on ühe eesti mehe nimeline tänav. Ja tema tütre nimeline tänav. Ja tema naise nimeline paisjärv. See on see vaikne kena kohakene, kuhu minu tädimees Rudolf ehk onu Ruudi, nagu me kõik teda kutsusime, ehitas omale 70ndatel maja. Ruudi oli vägev ettevõtja ja ärimees, ta sai rikkaks majade ehitamise ja nende edasi müümisega. Rudolf Road'il on ka üks väike armas bensiinijaam, mis kuulus kunagi onu Ruudile ja mida ta pidas koos ühe saksa mehe Heinziga.

Ruudi majakene asub Ene Road'il, kuhu saab Rudolf Road'ilt otse alla sõites ning vasemale pöörates. Seal on ka Endla järv, mille paisutas onu Ruudi ja nimetas oma naise järgi Endlaks. Hing jäi kinni, kui sinna sõitsime. Järveke oli alles ning imeilus! Vesi voolas pahinal tammist alla ning päike sillerdas järveveel. Ma olin tõesti nii liigutatud seda kohta nähes, see oli nagu minu lapsepõlve muinasjutu- ja unistustemaa, nagu Alice'i Imedemaa koos Okasroosikese lossi ja Saabastega Kassiga. See oli koht, kus täitusid unistused, kust saabusid ameerika pakid koos imeilusate riiete ja ihaldusväärste mänguasjadega, mida ei olnud mitte kellelgi teisel. Kust tuli ka mu lapsepõlve lemmiknukk Pamela, kes oli üleni pehme ja kel oli seljas tumelilla sametkleidike. Aga seal oli ka järv, mille kaldal oli jalutanud mu isake, seljas vahva pruunist nahast bomberjacket ning jalas edevad ruudulised püksid. Mu isa oli selline moedändi, mees, kes oleks sobinud kõige paremini Pariisi bulvaritele igavlevalt piipu kiskuma ja ilusaid naisi vahtima. Selline Maupassant'i Bel Ami või Balzac'i Rastignac... See oli ka koht, kust onu Ruudi igal aastal Lake Champlain'i äärde kalale sõitis, ja koht, kust tädi Endla käis Plattekilli koolis lastele matemaatikat õpetamas. Ja see oli koht, kust Ene sõitis Afganistani ja Pakistani poliitikat tegema ja armastama. Tal olevat seal ühe kindraliga kuum romaan olnud, ma ei teagi, kas Afganistanis või Pakistanis, aga mis seal vahet.

Selle järve kaldal elas kunagi suur eestlaste kogukond. Kõigepealt siis onu Ruudi ja tädi Endla ning nende tütar Ene, kes kibeles kogu aeg Washingtoni "poliitikat tegema", siis perekond Maasikud, ema Laine ja isa Tõnu koos laste Johni, Marki ja Rainaga, siis Tõnu vend Meeme koos naise Lyga ning lõpuks Tõnu ja Meeme ema koos oma mehe August Schmuuliga. Ruudi ja August Schmuul olid suured sõbrad, käisid teineteisel külas ja koos kalal, aga vahel olid nii vihaselt tülis, et ei rääkinud teineteisega nädal aega. Põhjuseks vaidlus, kumb meestest püüdis suurema kala. Mõlemale meeldis kiidelda, et just tema see oli ja tüli oligi kerge tulema. Kord sõitnud Ruudi aiatraktoriga Augusti nina alt mööda ega ütelnud talle tere ka! Kõvad kalamehed niisiis.

Minu tädi Endla ja täditütar Ene kolisid siit väiksest madalast majakesest pärast onu Ruudi surma ära ning kolisid Washingtoni ligidale Woodbridge'i, sest Ene tahtis olla seal, kus "tehakse poliitikat". Nüüd oli majake vaikne, seal ei paistnud olevat hingelistki või olid elanikud tööl. Majaseinal laiutas uhke silt: Proud to be American! Kui onu Ruudi, tädi Endla ja Ene veel siin elaks, siis siin oleks silt: Proud to be Estonian! Aga nad ei ela enam siin. Nüüd elavad siin teised. Sakslased? Hiinlased? Venelased? Ei tea, ei tea. Järgmine maja oli Simmo ja Ada Lepiku oma. Härra Lepik oli eestlane ning proua Lepik sakslanna, minu tädi Endla suur sõbranna. Kui minu isa Ameerikas käis, siis proua Lepik, Ada, kinkis isale ühe ilusa kullast südame, et isa selle minule, oma tütrele viiks. Isa ostis südamele keti ka juurde ja mulle jäi Ada Lepik alatiseks meelde kui tore vanatädi, kes kinkis mulle kullast südame. Nüüd on Simmo ja Ada ammu surnud ning nende majas elab keegi Tammy Ogletree, vaatasin postkastist järele.

Simmo ja Ada kõrval elasid Tõnu ja Laine oma lastega. Kui ma kolmteist aastat tagasi Ameerikas käisin, oli Tõnu väga elurõõmus ja viskas kogu aeg nalja. Laine oli rahulolev koduproua ja lapsed käisid koolis. Poisid, John ja Mark, tegid sporti ja käisid pidudel; tütar, Raina, käis usinasti koolis ja õppis eesti keelt. Olime Rainaga ühevanused ja Raina kutsus mind ühele peole kaasa, kuhu ma ka läksin, aga mulle ei meeldinud seal eriti, sest seal oli hästi palju purjus inimesi. Kirjutasime temaga pärast veel mõnda aega, aga kaua ei viitsinud. Küllap seepärast, et vahemaa oli nii pikk. Side katkes. Ma ei teadnud Maasikutest tükk aega midagi. Vahepeal sain Enelt teada, et Tõnu on surnud, aga see oli ka kõik. Nüüd seisis maja ees aga kaks autot ning minu suureks rõõmuks oli ukse ees suur puust plakat kirjaga MAASIK. Süda tuksus kiiresti, kui uksele koputasin. Mõned minutid ootamist ja Laine, nagu ma teda mäletasingi, tuli uksele vastu. Ta paistis olevat natuke üllatunud, kuid oli siiski väga sõbralik. Vabandas, et oli just poes käinud ja mõelnud, et täna talle niikuinii külalisi ei tule. Aga võta näpust, siin te olete, naeris Laine. Ja helistas kohe naabermajas elavale Tõnu vennale Meemele ja tema naisele Lyle, kes tulid ka kärmesti Laine poole meid vaatama.

Istusime seal tükk aega ja äraütlemata hea tunne oli. Mitte midagi polnud tegelikult muutunud, Laine elamise mööbelgi oli sama, mis siis, kui ma seal kolmteist aastat tagasi Rainal külas käisin, ainult lapsed olid kodust ära läinud, kes abiellunud, kes mitte, aga kõik elasid juba "oma elu", nagu Laine ütles, ning käisid kodus harva. Lainel oli ka uus elukaaslane, tore habemik nimega Enn, kes küll eesti keeles eriti midagi rääkida ei osanud, aga sellest polnud midagi. Rääkisime temaga inglise keeles. Enn küsis, kuhu me siis teel oleme. Vastasime, et läbi Ameerika, Californiasse välja. Tema vastu, et ohoo, seda olen isegi tahtnud teha. Ja mis huvitav, iga kord, kui oleme siin mõnele ameeriklasele rõõmsalt seletanud, et oleme reisil läbi Ameerika, on nad igatsevalt ohanud ning sõnanud, et on ise samast asjast unistanud. Hiltoni portjee näiteks, vanem must mees, ütles, et unistab, kuidas läheb pensionile jäädes telgi ja koeraga Grand Canyoni juurde ning lihtsalt on seal mõnusalt. Vabadusest unistavad kõik, aga vähesed saavad seda nautida. Miks see nii on? Kas küsimus on tõesti rahas või piisaks ainuüksi julgusest?

Ly ja Meeme käivad igal aastal Eestis ning tulevad ka see aasta. Nende lugu on hästi romantiline, sest nad kohtusid Estol, 88ndal aastal Melbourne'is. Ly elas enne Rootsis, aga kolis Meemega tuttavaks saades Ameerikasse ning on seal nüüd juba 18 aastat elanud. Küsisin, kas selliseid Esto-paare on ka palju, aga ei pidavat olema, huvitaval kombel. Meeme on kõva sportija ning paistis eesti spordieluga väga hästi kursis olevat. Ütles, et ootab kannatamatult, millal saab Eestis olümpiamänge vaadata, kuidas Kanter heidab, sest Ameerikas on telekast mängude vaatamine võimatu, kogu aeg näitab reklaami, isegi kahe heite vahel. Meeme ja Ly näitasid meile oma maja, pakkusid apelsinimahla, jogurtit ja värskeid maasikaid ning me vestlus kestis hiliste õhtutundideni, kuni hakkas minema pimedaks. Siis pidime kahjuks püsti tõusma ning minema asutama, sest pidime sel õhtul veel East Brunswick'i jõudma, kus meil oli broneeritud järjekordne Hilton. Inno on meil ju Hiltoni Gold Vip, nii et meil on siin "royal treatment". Uinusin sooja tundega südames. Põhja kaudu tagasi tulles tahan kindlasti veelkord Maasikute poolt läbi käia. Laine ütles ka, et tule, siis teeme party ja kutsume lapsed ka.

Nüüd aga Washingtoni. Teele! Tulge kaasa, sest me peatume Washingtoni ainsas Conde Nast'i väärilises hotellis Hay Adams! Inno saab seal oma sünnipäevahommikul, 17ndal, ärgata, nii et see peaks olema imeilus elamus.


Kahe eesti mehe, Rudolf Susi ja Meeme Maasiku ehitatud tamm, mille taga paistab Endla järv.


Irja oma tädi perenime kandva tänavasildi juures.