Kolmas kiri New Yorgist

Vaade Empire State Buildingu 102 korruselt lääne poole, Hudsoni jõele, ja New Jerseyle.

Huh, tulime just Empire State Building'ust. Sõitsime 102-le korrusele välja, aga pliizh, milline järts, enne kui sinna jõudsime. Olime nagu kitsed karjas, tihedalt külg külje kõrval, kõigil üksainus eesmärk: saada maitsvaim suutäis. Või õigemini magusaim vaade. Tohutu trügimine, pealetükkivad kauplejad iga nurga taga, vähe õhku, mõttetu nänn. Aga imeilus vaade! Olin täitsa rahul selle öise New Yorgiga, mida nägin. Hudsoni jõgi, Brooklyni sild, tuledesära, virvarr. Jalad ainult väsisid ära sest suurest jonotamisest. Korra elus võiks aga sellegipoolest Empire State Building'u katusel käia.

Keski küsis ennist, et mis lennukiga tulime. Finnairi äriklassis. Komissar Koppelmaal oli kahetsusväärsel kombel õigus, soome lennukid on kehvemad kui näiteks sas-i omad, millega tulime eelmine kord, teenindus on märksa nõrgemal tasemel ja toit on ka viletsam, aga toolil pole vahet, jalaruumi on lahedasti. Ajakirju on isegi rohkem kui sas-is, aga see on ka ainus eelis. Peldik on pime, samas kui sas-i äriklassi wc kohta ei saa kuidagi öelda peldik, sest see on nii ilus ja valgusküllane. Nojah, oma järgmise aasta Ameerika-reisile sõidame igatahes sas-iga, raisk, ma ütlen. Gluteenivaba menüü unustasime seekord ka tellida.

Peale ESB käisime täna veel Guggenheimis, kus on praegu üks väga huvitav näitus. Keski hiina kunstnik, Cai Guo-Qiang, kes näitab, kuhu inimkond karjana teel on. Näituse nimi on "I want to believe". Ja inimkond on teel vastu klaasseina, pea ees. Tema kujutab küll hundikarja, aga samahästi võiks see olla inimkari, mis juhthundi järel pea ees vastu klaasseina kihutab. Tänapäeva maailmas pole luksus niisiis mitte Armani ega Versace või mõni teine kaubamärk, mida võib endale külge riputada iga tõusik, vaid julgus olla ise, mitte teha nagu teised, käia oma rada, seista eemal karjast, mõelda omi mõtteid, omada ning väljendada oma arvamust, püüda oma unistusi. See on, nagu ma olen nüüdseks aru saanud, päris kindlasti ülim luksus ning suurim õnn.

Guggenheimis on muide üks NY lahedamaid kohvikuid, selline mõnus artsy ning hea "all naturals" toit on seal ka. Seal võib väga vabalt lõunastada, kui just hull nälg pole. Cappuccino on seal imehea ning salateid võib sööma jäädagi.

Ostsin endale veel ühest kunstipoest müüja kinnitusel parimad õlivärvid ja pintslid ning ootan nüüd kannatamatult suve, et neid lõuendil testida. Ma pole juba nii ammu maalinud, aga nüüd, sel suvel kavatsen ma seda kindlasti teha. Teab, äkki teen mõned me kohviku seinalegi! Jaa, seda ma teen. See oleks nii lahe. Inno jällegi sai endale fotoka jaoks uue objektiivi, mida ta kavatseb me läbi-Ameerika-reisil ohtralt kasutada.

Ilus päev oli. Päike paistis ja meel oli hea. Vahel on hea ära käia, see puhastab, paneb asjad nende õigetele kohtadele, tähtsuse järjekorda. Iga reis on tegelikult palverännak. Mina mõtlen siin näiteks igal tänavanurgal oma issule, kes samuti kunagi siin New Yorgi tänavatel jalutas. Isa armastas ka väga pilte teha, tal oli juba nõukaajal profivarustus, mille ta õemees Ruudi talle Ameerikas ostis. Mäletan, kuis isa õhtuti pimikus pilte ilmutas. Mulle meeldis hiirvaikselt ta selja taga seista, lõug ta õlal, ja vaadata-oodata, millal sünnib ime ja pildid saavad valmis. See oli minu jaoks parem kui muinasjutt - isa ja mina kahekesi pimikus, ootamas fotode sündi... Seepärast must lapsena nii palju pilte ongi, et isa fotokunsti nii väga armastas. Ta osales ka paljudel võistlustel ning võitis mitmeid auhindu, aga ma usun, et kõige rohkem armastas ta teha pilte oma lastest: Einost, Vellost ja minust. Nüüd on nii armas vaadata, kuis Innot tabab fotoasju nähes samasugune poisikeselik vaimustus mis mu isakest. Isa kinkis Innole aasta enne surma oma lemmikfotoaparaadi, profi-Nikon'i, ja ma nägin, et nad mõlemad olid selle üle hästi rõõmsad. Isa simad polnud põrmugi vanemad kui 16-aastased.

Ma pole tema surmast üle saanud ega saa vist kunagi. See muutis mind, aga see ongi hea, sest lein rikastab elu. Mul on tunne, nagu isa oleks siin, koos minuga. Ja oi, kuidas talle siin Manhattanil meeldib. Praegu, usun, jalutab ta igatahes Broadwayl ning astub kohe mõnda teatrisse sisse. Ta on just joonud ühes nurgapealses kohvikus ühe mõnusa tassi kohvi ning söönud ära ühe saiakese ning mõelnud, et kui ta juba New Yorki tuli, siis ei saa jätta külastamata Broadway'd. Isa armastab teatrit. Ta on endale kena halli värvi ülikonna selga pannud ning kaabu pähe sättinud ning kui ta tegelikku vanust ei teaks, siis arvaks, et ta pole päevagi üle 30ne. Mida ta vaatama läheb? Otse loomulikult "Minu veetlevat leedit", oma lemmikmuusikali. Oh, I could dance all night!...

Meie Innoga läheme nüüd aga mõnusasti magama.

Head ööd!


Hilisõhtune New York.


Chelsea.