Pildil vasakult teine Kumna lahingus osalenud Aksel Kübar, Narva lahingus ja Sinimägede all võidelnud Kaljo West ning minu armas isakene Georg Vaher
Neid nüüd juba üle 80-aastaseid reipaid vanahärrasid, kes 44ndal aastal Sinimägedes või Keila all sangarlikult Eesti vabaduse eest vene tankidele vastu läksid, ei ole enam palju järele jäänud. Igal aastal läheb mõni neist "Peetruse järvedele kala püüdma", nagu minu isakene öelda armastas. Eelmisel aasta septembris suri minu isa, Georg Vaher, ja jaanuaris Narva lahingus ning Sinimägedes võidelnud Kaljo West.
Armastasin isaga neil noorte vanade relvavendade kogunemistel kaasas käia. Ma ütlen noorte vanade, sest juba kümme aastat tagasi rabas mind nende meeste särasilmsus ja elurõõm. Mõelda, nad olid 17-18-aastaste poisikestena, relv käes vaenlasele vastu läinud, selle eest aastaid Siberis istunud, aga nende olekust kiirgas sest hoolimata söakust seda kasvõi hommepäev uuesti teha.
Mu isa, kes oli 4ondate lõpus uljas metsandusteaduskonna üliõpilane, Tartu tüdrukute lemmik, kel oli pruut igas tänavas, saadeti Vorkutasse selle eest, et ta olla oma isale kuuluva maja korteris varjanud metsavenda. Mainitud metsavend oli tema omaenda onupoeg Enn Purru, kes palus oma tädipojalt Georgilt ulualust. Too Enn redutas Võru tänaval vaid mõned päevad, aga see oli juba piisav põhjus majaomaniku poja vangistamiseks. Sellest, et isa 44nda aasta suvel vabatahtlikuna relva SS-i koosseisu astus ning 23ndal septembril Keila staabiõuel vene tankide pihta kranaate pildus, teada ei saadudki. Muidu ta oleks 10 aasta asemel, mis anti metsavenna abistamise eest, mida sel ajal "banditismile kaasaaitamiseks" nimetati, 25 aastat saanud.
Kui ma väike olin, siis ega isa mulle oma võitlustest ei rääkinud. Ma olin tubli pioneer ja kandsin uhkelt punast kaelarätti. Kui koolist koju tulin, siis jätsin veel mantlihõlmad eest lahti, et kõik näeks, kui uhke on minu kaelarätt. Kuni ühel päeval tuli meie poole Mati Mandel Keila muuseumist. Isa istus koos temaga elutuppa ja nad rääkisid midagi omavahel saladuslikult. Kui ma pärast isa käest järgi pärisin, et kes see mees oli, siis ei varjanud isa enam mu eest tõde. Ta ütles, et nõukogude ajal ei tohtinud sellistest asjadest rääkida, aga nüüd juba võib - oli vist aasta 88 või 89 ja mina olin kas 11 või 12. Ja et tema oli 17-aastase poisina oma ema ja isa vastuseisule vaatamata venelasele vastu läinud. Nagu paljud temaealised ja vanemad poisid. Eesti rahvas ei olnud nimelt sugugi hääletu alistumisega nõus olnud. Mehed olid tahtnud venelasele relv käes vastu minna, aga Päts oli rahvalt relvad ära korjanud, ja nii ei jäänud meestel, kes alistumisega kuidagi leppida ei suutnud, üle muud kui astuda saksa vägede ehk relva SS-i 20nda diviisi koosseisu. Sealt anti neile relvad. Kui sakslased pealetungiva venelase hirmus sääred tegid, lõi Eesti Leegion sakslastest lahku ning tegutses admiral Johan Pitka juhtimise all iseseisvalt edasi. Sakslastega polnud neil enam mingit pistmist. Ainult saksa vorm oli neil seljas, aga võitlus käis Eesti vabaduse eest. Minu isa, 17-aastane Georg Vaher, käis koos kolme kaaslasega, Hüüru kandis luurel ja tuli sealt ainsana tagasi, ning pildus Keila staabiõuel vene tankide pihta käsikranaate. Suurem lahing toimus sealkandis Kumna teeristil, kus näitas üles vaprust Aksel Kübar, kellest oleme siin blogis ka kirjutanud.
Mul tuli siis, isa juttu kuulates pisar silma, ja mul tuli pisar silma ka nüüd, kui vaatasin, kuidas kõik Eesti telekanalid kandsid nädalavahetusel Sinimägede mälestusüritust üle. Liigutav oli vaadata, kuidas 80ndatesse eluaastatesse jõudnud vanahärrad seisid ikka veel sirgeselgselt rivis, kuidas Trivimi Velliste tõi pärja, kuidas noored leegionisärgiga mehed olid tulnud vanadele austust avaldama. Kui uhke oleks olnud seda vaadates mu isa. Ta oli viimastel eluaastatel mures, sest keegi lollpea oli lehes kirjutanud, et leegionärid ei olegi miskid vabadusvõitlejad. Nüüd on õnneks neid vapraid mehi vääriliselt hindama hakatud.
See on õige, sest nende tähendus on suurem, kui me arvata oskame. Nende hulljulgus minna püss käes vastu tankile näitab, kui oluline oli meie rahvale 44ndal aastal vabadus. Ja millist hinda olid mu isa eakaaslased, 17-18-aastased noored mehed selle eest valmis maksma.
Ei ole suuremat armastust kui see, et keegi annab oma elu sõbra eest, on öeldud. Nende meeste armastus oma isamaa vastu oli nii suur, et nad olid nõus andma oma elu. Lootusetuna näivates tingimustes, kus alistumine, nagu meile räägivad targad ajaloogurud, oli "mõistlik". Kahtlemata, "mõistlikum" on istuda puuris, kus sulle iga päev lobi ette kantakse, olgu see siis milline tahes, kui võtta ette riskantne lend puurist välja, kus sa võid saada pihta juhusliku kuuliga, ning jääda nälga. Aga kas ka uhkem?
Tänu nendele meestele, kelle armastus oli suurim võimalikest, saame oma riigi ja rahvuse üle nii täna kui ka homme uhked olla. Nemad näitasid meile teed puurist välja, meie asi on lendama hakata. Uhkelt ja vabana.
P.S. Aasta pärast on Sinimägede lahingu 65-aastapäev. Olgem siis kõik kohal. Vanadel sõjameestel saab sest hea meel.
Siin mõned kujutised tele-ekraanilt Sinimägede lahingute meenutuselt laupäeval.
4 kommentaari:
vajalik lugemine.aga miks sa ise sel aastal kohal ei olnud?ja nende lehe artiklite peale ei maksa solvuda, mis neid mehi maha teevad, neid produtseerivad tlü punaprofressorid ja nende võsukestest vasaksatikad kes kõik pika tänava uurimisjaamale töötavad,ega raffas neile tähelepanu ei pööra,saavad Kivisildniku käest niiet tolmab!
Mulle on see natuke liiga valus teema veel. Isa surmast pole veel aastagi möödas, aga järgmine aasta lähen kindlasti. Kui mitte juba septembris Keilasse, kus tähistatakse Keila lahingu aastapäeva.
Mälestumärki ega sammast pole seal vast samal põhjusel miks kisti maha Lihula sammas.
Loe www.kaitsepolitsei.com ja siis vast saad aru millise maffia organiseerisid endised kaageebeelased ja keda nood teenivad.Nood teenivad venemaa huve.Sellel leheküljel on kirjas see kaageebee maffioosode nimekiri.
Savisaar teatavasti peitis ära endiste kaageebeelaste nimekirja või andis tolle venemaale.Hiljem vast ametlikult tegi seda Meri.
Vaadake,peita ära julgeoleku jõududesse kuulunud isikute nimekiri võrdub samaga kui peita ära nende terrosristide nimekiri kes ründavad su kodumaad.
Julgeoleku jõududel on ju koputajate võrk ja seda hoitakse salajas,sest nede kaudu kogutakse infot riigis toimuva kohta.No vaat ja sellise koputajate võrgu nimekirja peitis savisaar ära,sellise nimekirja andis savisaar venemaale!!! Kas saate aru millega see võrdub??!!
Kes omab riigis koputajate võrkku see juhib riiki!!!Info maksab! Info tähendab kõike!Nende koputajate abil on teada iga teie samm.Need koputajad elavad teiega samas paraadnas või on teie naabrid jne.
Samas kes teab kus on neil üles seatud lutikad ja igasugused muud luure süsteemid-see kõik on seotud koputajate nimekirjadega mida savisaar "andis ära venemaale"
Tegid oma maffia.Paikuse politsei kooli õppejõud ütlesid,et "taasiseseivumise" algusaastail miilitsad kutsusid kohale peterburist oma ametivennad meie kodumaale korda looma. Nood ametivennad paraku olid juba organiseerunud maffiasse.
Laar jättis välja kuulutamata sõjaolulkorra ja keelas sel teemal igasuguse arutaelu.Seda kinnitasid ajakirjanikud tallinnas ajakirjanike majast.Maalehes ilmus kartikatuur kus mardi pea kohal kujutati oreooli.
Miksm te ajaklirjanikud vaikkite sel teemal siiamaani? Kuidas toimusid eesti õigusorganite erastamised 1992 aasta sügisel?
Miks laar sidus krooni saksa margaga? See oli ju eesti juutidele maha müümine? Miks müüs laar eestimaa juutidele ja vene maffiale?
Kuulge meedia tegelased,koostage nimekirjad neist kes võitlesid sakslaste poolel ja kes võitlesid venelaste poolel?!
Pange tähele nende nimekirjade kirjutamisega tuleb igasugust konflikti sest nende seas on selliseid nimesid kelle sugulased elavad siiamaani ja on tegevad meie poliitikas,neid kotite te iga päev.
Ma ise tahaksin teada kas minu vanaisa tapeti sakslaste või eestlaste või NKVD poolt.Nõukogude ajal ju vassiti igasugust inffi.Siin tahaks paluda kummalgi poolel võidelnuil olla ausad ja panna kirja kes kelle mättasse lõi,iseasi kui leidub sellist inffi.
Mind isiklikult huvitab kas nood eestlased poosid üles minu vanaisa või tegid seda sakslased või NKVD keeras sitta omadele.Ma ei heida ette saksa sõjaväes teeninud eestlastele aga ma tahaksin teada kuidas ja kelle käe läbi hukkus minu vanaisa.Minu vanaisa oli punaohvitser,pärit oli ta palamuselt,käis samas koolis kus käisid Toots ja Kiir ja Teele O.Lutsu "Kevade" tegelased.
Postita kommentaar