esmaspäev, 11. august 2008

Elukutselised provokaatorid


Üks video, kus Jüri Böhm tutvustab oma vaateid. Üles võetud 2006. aasta augustis.

Jüri Böhm ja Jüri Estam, tublid eesti mehed muidugi, on elukutselised provokaatorid.

Trehvasime Jüri Böhmi viimaste presidendivalimiste ajal Toompeal, kui tulime NAKiga (koosseisus mina, Inno, Contra, Veiko ja Jaan Pehk) Toompeale Toomas-Hendrik Ilvesele toetust avaldama. Böhm oma pundiga, kuhu kuulus peale tema veel üks tore punapäine keskealine naisterahvas ning vanem härrasmees, oli seal juba platsis. Kaasas plakat, mille ühele poole oli sirgeldatud eesti keeles: "Vana ja haige Rüütel ei kõlba presidendiks!" ja teisele poole inglise keeles: "Old and sick Arnold Rüütel for president - no, no!". Seisime nende kõrvale ja filmisime neid. Böhmil oli sest väga hea meel, ta rääkis lahkesti, kuidas varsti on Eestis taas käes need ajad, kus venkud võtavad võimu, ning et seda ära hoida, on tarvis tulla välja ning meelt avaldada. Böhmile ja tema kompanjonidele meeldis väga, et neid pildistasime ja filmisime, nad olid kui sündinud poseerima. Mingil ajal hakkasid poliitikud riigikoguhoonest välja tulema. Kutsusime böhmlasi kampa, et tulge ka trepi peale, küsime neilt, kuidas hääletus läks. Sinna nad millegipärast minna ei tahtnud. Ilmselt eemal oli turvalisem.

Jüri Estami, teise moodsa vabadusvõitleja, kuulsaim vägitegu oli see, kui talt rebiti pronkssõduri juures sinimustvalge lipp peost. Kuigi, nagu Inno mäletab, ei sooritanud sellist hirmsat hubrist mitte venku, vaid eesti politseinik. Ja kõik see pildistati ja filmiti mõistagi ilusti üles. Kuis vahva vabadusvõitleja Estam tormas sangarlikult, lausa oma elu ohtu seades, sinimustvalge lipp pihus, Tõnismäel lällavate venkude keskele, et neile näidata, kelle sõna meie riigis maksab. Pärast näidati seda episoodi kõikides telekanalites ning vahval vabadusvõitlejal oli päev jälle kenasti korda läinud. Ta oligi vahepeal natuke ära unustatud.

Nüüd, kus vene saatkonna ees grusiinide toetuseks meelt avaldati, olid vahvad vabadusvõitlejad taas platsis. Ja mõistagi ka pildis. Jüri Böhm sai našist Dmitri Linterile lõpuks ometi "ära öelda", mis ta tast arvab, ning Jüri Estam sõnas sangarluse ideele truuks jäädes, et sellisele meeleavaldusele tuleb tema ka "kepi toel".

Meie vabadusvõitlejad! Alati on nad valmis, kus vähegi venkud pea välja pistavad, tänavale tulema ning oma elu ohtu seades plakateid ja lippe lehvitama. Sadagu taevast või pussnuge, Böhm ja Estam on ikka rivis, Kanal 2 kaamerate valgusvihus, vasakule ja paremale kommentaare jagamas, surma trotsides ning eesti elu uueks luues! Sest venelast ei saa mitte kunagi usaldada. Temal on ikka plaan eesti "ära võtta" ja ainus võimalus iseseisvaks rahvaks jääda on neile venkudele võimalikult palju närvidele käia.

Aga kui mõelda, kui tõsiselt mõelda, siis mis on meil neist provokaatoritest ja venkudele närvidele käimisest kasu olnud? Eesti provokaatorluse esispiiker Tiit Madisson lasi paigaldada Lihulasse suhteliselt ebaõnnestunud samba, mille eemaldamine valitsuse poolt oli prognoositav - ikkagi saksa vormis soldat, püss ähvardavalt püsti. Pole sugugi võimatu, et Madisson samba eemaldamist ette nägi ning isegi nautis - teda näidati jälle teles ja tast kirjutati, tema kunagiselt kuulsuselt pühiti tolm. Eesti rahva jaoks ei olnud järgnevad sündmused aga miski pidu ja pillerkaar - samba eemaldamisest vihaleaetud rahvuslased nõudsid nüüd vendetta korras ka venkude pronkssõduri eemaldamist ning pronkssõduri eemaldamisele järgnes venelaste vasturünnak - pronksöö. Madissoni väikese krutski tulemuseks oli kahe seni suhteliselt sõbralikult läbi saanud riigi suhete järsk halvenemine.

Sama lugu on ka Böhmi ja Estamiga. Neist meestest kirjutatakse vaid siis, kui nad midagi venkude vastu ette võtavad, ja kuna nad on tähelepanuga harjunud, siis neil ei jää muud üle kui mõelda järjest välja uusi viise, kuidas eestlaste ja venelaste vahel tuleohtlikke olukordi tekitada. Sest vaadake, konflikt müüb. Oleks Linter ja Böhm mõnusasti õllelauas asju arutanud, poleks Kanal 2-l olnud põhjust kohale tulla. Kui läks aga juba "ütlemiseks" ja kiviviskamiseks, siis oli uudistevaesel suveajal uudislugu kui miška eetrisse paisata. Ning karismaatilised moodsad vabadusvõitlejad olid taas päevakangelased.

Olen vahepeal mõelnud, et Madisson, Böhm ja Estam on täpselt samasugused provokaatorid kui Linter oma bandega, või ehk koguni suuremad provokaatorid, sest Linter oma kaaskonnaga ei läinud grusiinide toetajatelt plakateid ära rebima, nagu tegid seda grusiinide toetajad venelastega, ega ähvardanud neid nagu Jüri Böhm ähvardas Dmitri Linterit (stiilis "ma löön sul pea lõhki"). Samuti ei häirinud Sinimäele kogunenud našistid mingil moel aastapäeva tähistanud vanu leegionäre, vähemasti ei tormanud nad nende keskele punalipuga, nagu Jüri Estam tormas sinimustvalge lipuga oma aastapäeva tähistavate punaarmeelaste keskele.

Venemaa on muidugi provokatsioonide suurmeister, aga vahel tasuks ka meil enda vastu aus olla ning küsida, kui kaugele me ses kunstis õieti Venemaast ja venelastest maha jääme. Ühest liidust välja kasvanud nagu me oleme. Saagem suureks ja hakakem inimestega rääkima. 21. sajandil peaksime seda ju lõpuks ometi oskama.

Las elukutselistele provokaatoritele jääb nende armas "hobi", meie, ülejäänud, võiksime targemad olla ja oma venelastega sõbralikult läbi saada. Ka Urmas Paetil, Mart Laaril ja Andres Herkelil tuleks vähe tuure maha võtta ning võtta eeskuju Soomest, kes on lubanud koos Prantsusmaaga hakata Venemaa ja Gruusia vahel rahu vahendama. Igatahes mõistlikum, kui korraldada tulutuid ning üksnes venelasi närvi ajavaid protestimiitinguid, ja kutsuda rahvast üles astuma Kaitseliitu, nagu seda tegi IRL. No see viimane üleskutse oli lausa jabur.

Hoidkem pea selge ja mõelgem ise!

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

jüri böhm on jah veits lollakas düsgraafik,nagu see lugu et muuseumil oli silt enne aga enam pole.tegelt polnud seda silti kunagi.linter ja veel mõned on kindlalt labiilsed skisod keda fsb ära kasutab neile katteta lubadusi jagades.böhm usub tõsimeeli et see oli tema enda idee lipuga tõnismeäle minna ja et ainult tänu temale viidi kuju minema.
sinimägedes provotseeriti kõvasti nazi vastaste särkidega.kui kohal polnud ära räägi.
kalev rebane on lihtsalt hull narkomaan kes õnneks ära vajus.
siis veel teinonen-
ma olen seda teinoneni asja vaaginud ja mõelnud ,et ega mees fsb heaks äkki ei tööta?2007 andis enne aprillisündmusi välja mingi natsi pasa eesti keeles,millega klenski novodvorskajale ära pani ntv saates,nüüd kui laar oli gruusia presidendi nõunik,siis just nüüd kui algas sõjategevus gruusias jääb tema laari raamatu(mis ei vedanud siiski kriminaalmenetluse mõõtu välja) ja mingite haakristi sidemetega piiril vahele et ikka 2 asja vahel seosed luua,justnimelt poola-saksa ,et asi ikka rahvusvahelisse meediasse jõuaks.neid muid jamasid ma ei hakka kordamagi,kui ta oma kongressi pildid kõigile vaatamiseks pani.käesidemed ja konverentsi pildid netis ja ta teeb veel selle haige saidi kaitsepolitsei.com.
tiit madisson esitab tõepähe paranoiat ja valefakte mis tulenevad interneti mittetundmisest.


aga teie võiksite ette võtta ja kõigi nende rahvuslaste ja dozoorikate tausta uurida nagu reformareid uurisite.paljastage raffale tõde.
ja rtr ja ort1 vene kanalid ainult valetavad.

Anonüümne ütles ...

"tulemuseks oli kahe seni suhteliselt sõbralikult läbi saanud riigi suhete järsk halvenemine"
Ei olnud need suhted varem ka kuigi head

Anonüümne ütles ...

ühest lugejast olete küll nüüd ilma jäänud, nimelt minust. mõtetu haige möle siin Inno poolt. Paras paar vähja tiiduga ja ninasarvikuga.
siiamaani arvasin sellest blogist väga hästi aga vene agresiooni taustal Gruusiasse kirjutatud zedöövrid mulle ei istu enam.
Eesti rahvas peaks ikke kkku hoidma ja seda rahvuslike konservatiivide juhtimisel!

Nägemist! Ärge vastust kirjutage bookmarkgist on Inno sait kustutatud mu arvutis.

Anonüümne ütles ...

Võiks natuke ennem uurida tausta kes seal osseetias tegelikult ründajateks olid:
(8 kuud vana lugu)
http://blog.icds.ee/article/35/hundid-rahuvalvaja-lambanahas

Anonüümne ütles ...

Miskit olete vist segamini ajanud. Kes see Jüri Böhm on, seda täpselt ei tea. Küsimus oli Estami jaoks, kui ta Tõnismäele läks, järgmises: keskerakondlasest siseminister Kalle Laanet ületas oma volitusi ja pani õigusrikkumise korda, kui kuulutas välja tähtajatu meelsuse avaldamist keelava moratooriumi. Selleks polnud tal õigust, nii teha on põhiseaduse- kui avalike kogunemiste seaduse vastane. Autoritaarsetes riikides nagu Hitleri Saksamaal ja NSV Liidus sai meeleavaldusi ja üldse arvamuste avaldamist keelata, demokraatlikes riikides nii ei tehta. See, mis Estam tegi, oli väljaastumine kodanikeõiguste kaitseks. Äkki oleks parem, kui saaksime elada demokraatlikus riigis, selle asemel, et ebademokraatlikus? Apellatsioonikohus mõistis Estami õigeks, miks te sellest ei kirjuta?