reede, 19. september 2008

Üks huvitav tagasiside/analüüs Irja kohta

Saabus selline tagsiside:

Kuigi üldsus teab Irjat enamasti himura ja põõrase seksiskandalistina, on minu meelest see mulje üheülbaline. Leian, et Irjas kui naises on midagi enamat. Siinkohal tõmbaksingi tähelepanu tema isiksuse alahinnatud aspektile. Alljärgnev võib ehk tunduda natuke meelevaldne, aga eks ta põhinegi minu enda tähelepanekutel.

Miskipärast tunnen, et tegelikult on Irja oma hingelt nagu laps. Mitte lapsik, vaid pigem lapselik. See seisneb eeskätt tema armsuses ja siiruses. Vanas blogis oli I-doc rubriik, kus vastati lugejate küsimustele suhete kohta. Esimene sissekanne on oma esitluse poolest meeldejääv. Pildil on Irja hästi kena ja armsa pilguga, säravate lapsesilmadega ning ta vastab küsijale: "Esimene küsimus ja kohe nii huvitav!" Selles on küll ehtne lapsemeelne elevusenoot sees. Järgneb seletus, kuidas armastus ongi igavene. See steitment kõlab väga muinasjutuliselt või mis? Terve see kompott: lapsesilmad, elevus ja usk muinasjutulisse; on ikka väga võluv.

Irja lapsemeelsus ilmneb ka tema suhtest isaga. Hea näide on üks video, kus võib viivuks näha Irjat telefoni teel rääkimas isaga. Jällegi võib näha lapsesilmi, lapselikku elevust kohtab nüüd hääletoonist. On paradoksaalne, et ühest küljest oli Irja isale nagu võrdväärselt tark inimene, peaaegu nagu ideaalne naine, keda tal kunagi ei olnudki ja teisalt jäi ta isa jaoks endiselt väikeseks armsaks tütrekeseks. Nii nagu Georg oli Irjale ikka "armas issu". Esimest korda puutusin kokku sellega, kuidas laps viitab oma isale hellitlevalt kui "issu" raamatus "Kuristik Rukkis". Teatavasti oli selle raamatu peategelane Holden sügavalt pettunud kõiges, mis täiskasvanute maailmas oli võltsi. Aga Holdeni õde Phoebe oli ikka oma suurele vennale armas just tema endana. Oletan, et Holdeni jaoks võinuks olla sobiv kaaslane sarnasel moel siiras, armas ja usaldav, nagu tema väike õekene. Nii nagu osutus ka Irja jaoks sobivaks meheks Inno, kes omakorda sarnaneb loomult Georgiga. Siirust, armsust ja usaldamist on ka Irja blogis propageerinud.

Kahtlemata on eluterve lapsemeelsus täiskasvanud naise puhul hästi armas ja võluv. Kuigi kriitilise pilguga vaadates võib Irja vahel tunduda naiivitarina. Kas just naiivitar, aga eks nõuavad ju tema seisukohad, et "armastus on igavene" ja "igale inimesele leidub siin maailmas õige kaaslane" teatud lapsemeelset usku. Aga arvestades rangelt täiskasvanuliku maailma trööstitut perspektiivi, et "abielu kallal tuleb vaeva näha", "küll kaasad sobima hakkavad", "abielu on tõusude ja mõõnade seeria", "väike nagistamine ja tüli käib igas abielus asja juurde", tundub et lapselikult perspektiivilt on ometi, mida õppida. Peaasi et sinu uskumused ei taanduks pelgaks soovmõtlemiseks. Piisab, kui sa usud, et kõik on võimalik.

Ega vist need märkused tegelt väga mõõda polegi, või mis? Ses suhtes olen isegi lugenud Inno viiteid lapsemeelsusele. Et kuidas ta sündides oli kui väike täiskasvanu, ent nüüd nagu suur laps, sestap loomuse poolest läbi elu konstantne. Kuidas peale Irjaga kohtumist tõmbab teda täiskasvanud meeste kombel purjutamise asemel kummikommide närimise poole. Kunagi sa vist isegi märkisid, et lapsed on oma loomult heatahtlikud, aga lihtsalt ühiskond hiljem oma ajupesuga rikub nad ära, sisestades neile, et "elu on kannatus", "õnn saabub teises ilmas" ja et "lunastus peitub töös". Mitte siis mängus. Kus sa sellega! Ehk on ka see ajupesu põhjus, miks täiskasvanud hiljem klammerduvad võltsi olemise ja teeskluse külge. Ning miks Holden kartis, et tema õest kaob tulevikus see lapselik süütus, mis talle nii armas oli. Mulle tundub, et "oma sisemise lapse kuulamine" on sisuliselt metafoor iseenda vastu aus olemisele. Arusaamisele, et sa oled armas just sellisena, nagu sa oled loodud. Loomulikult on see raske, sest ühiskond innustab juba varakult teesklema, petma, sublimeerima. Aga kas see teeb kedagi õnnelikuks? Vaevalt.

16 kommentaari:

Irja ütles ...

Minu meelest on see üks paremaid sissekandeid siin blogis. Ja õige ka. Nii ta on. Ka minu isa jäi elu lõpuni siiraks, usaldavaks, armsaks lapseks, kes ütles oma suurele õele Ameerikasse helistades ikka "mu väike õeke" ja vaimustus igast uuest päevast. Ehk õppisin seda igavesti laps olemist just temalt?

Anonüümne ütles ...

See on vist taas sinu poolt kirjutatud, SM? Kui ka pole, siis ikkagi kasutaks juhust ka omalt poolt kiita sind kõikide seniste sissekannete eest - väga arukad ja head mõtted elulistel teemadel. Olin lausa jahmunud, kui Nirti blogis keegi tema sõpradest sinu tekste ironiseerivalt nimetas "teoretiseerimisteks, mis Inno ja Irja poolt kõigile imetlemiseks üles riputatakse". Mu meelest saab sedasi su intelligentsete arutluste üle irvitada küll vaid väga küüniline, tundetu või lihtsalt madalaubaline inimene...

Anonüümne ütles ...

Olen minagi kuulnud ja näinud inimesi kes püüavad endas säilitada lapse siirust,lapse silmi,unistamist,püüavad olla igavesti noor.Ma täpselt ei tea kas on olemas ka mõnda kunsti mis seda õpetaks aga küllap on seda üritatud teha.
Üht harjutust meditatsiooni vallast tean küll mis seotud pilgu heitmisega lapsepõlve.
1.Sule silmad.
2.Lõdvestu.
3.Meenuta lapsepõlvest mõnda head sündmust mis täis häid emotsioone,rõõmu,naeru,laulu ja tantsu vms. mis vastavalt mediteeriale on isiklikult olnud õnnelikumaid sündmusi.
4.Ole selles sündmuses mõtteliselt,naudi seda sündmust.
5.Too see sündmus tänasesse päeva ja hoia endas seda tunnet kestvalt ka tulevikus.

Anonüümne ütles ...

Eelarvamuslikkus on väga suur pidur, eks ole.

Anonüümne ütles ...

See on ühe saarlase kirjutatud. Arvake ära, miks ma nii arvan?

Anonüümne ütles ...

Aitüma 2:02. Tunnistan üles. Mulle on alati heas mõttes lapsemeelsed naised sümpaatsena tundunud ja neidsamu kvaliteete hakkasin ma järjest enam ka Irja puhul tähele panema, sestap kirjutasingi selle kirja.

Mis nendesse netikommentaatoritesse puutub, siis pohhui nendega. Mitte ainult pole nad õnnetud inimesed, vaid neil on ka mingi perversne põlgus õrnade tunnete vastu, nagu jääks tänapäeva ühiskonnas ellu üksnes küünilisuse ja range karmusega. See on jama. Sellepärast mulle selle blogi protagonistid kah üliväga meeldima hakkasid, et nad rõhusid õrnadele tunnetele. Vastumeelsus õrnuse suhtes on ka lapseea süütuse kadumise tundemärk. Alguses oli küll frustreeriv näha Tähismaade suhtes nii räiget põlgust, aga nüüd tundub see täiesti mõttetu. Sellepärast ma juba augustis otsustasin: enam ei loe ma üldse Delfi kommentaare. Läksin suisa nii kaugele et eemaldusingi kuuks ajaks ka siit blogist. Soovitaks taolist paastukuuri eestikeelse kommunikatiivse netimeedia osas ka teistele. Eesti netikommentaariumid on vähktõbi ja parim ravi on süstemaatiline vältimine! Mulle meeldisid Inno soovitused välismaiste ajalehtede osas. Näiteks kui sa vaatad International Herald Tribune'i veebiversiooni, siis seal pole mingeid faking netikommentaariume, haha! Ja nii võikski olla. Kui, siis võikski olla vaid modereeritud, nagu siin. Sest tähtis on ikkagi arutelu kvaliteet, mitte see, et keegi loll kirjutab 200 leimi eri pseudonüümide all. Ma arvan, et iga julge inimene peaks vältima netikommentaariume, kui keskkonda, kus iga argpüks võib tunda ennast karmi mehena, ja olema valmis julgustükkideks pigem laivis. Häbenema peaks pigem seda, kui oleks julguse koha pealt vaim valmis, aga liha nõder.

Ma siiski unustasin mainida üht. Irja lapsemeelsus väljendub ka tema julguses ja otsekohesuses. Oli ju laps see, kes hüüatas: "Kuningas on alasti" samal ajal kui suured teesklesid, et näevad keisri uusi rõivaid, osaliselt kartes, et nad ei sobi oma kõrgetele positsioonidele, kui ei näe neid imelisi uusi rõivaid? Ainus vahe, et lapse hüüatuse puhul hüüdsid kõik, et kuulake, mis laps räägib. Samas Inno ja Irja sõnavõtud on aga ühiskonda teravalt polariseerinud. Hmmm...

Anonüümne ütles ...

nojah, eks see siis seletabki seda lasteaia kombel teiste sõimamist paksuks lolliks ja koledaks. Lasteaias tehase ju nii, kui ei meeldi, siis rusikagaga pähe, jalaga tagumikku või küüned näkku. Ja väikese lapse ego on ikka kõigist teistest suurem, ikka minul on õigus just sellele asjale e. viimasele tõele. Ja solvumine, mina olen solvatud, see on minu maailma lõpp!
Ja titt imetleb ju oma kakat potis, näpib süütult oma keha või sööb õues mulda.Või kasutab arutult roppe sõnu.
Eks see ole tore küll, aga täiskasvanud titt, keda ei ohjelda inimestevahelised kokkulepped on ohtlik, ta on suur ja oskab kirjutada ja oma titeomadusi põhjendada, nii , et mõnigatele tundub, et see ongi tore.
Eks te olete mõlemad sarnased tõesti, seetõttu sobitegi. Olen alati mõelnud, et kumma suust või peast need heietused tulevad, aga äkki kolletiivne looming?
Kahju, et teie mõnikord päris loetavaid tekste lämmatavad suures osas need titehood. 20-aastane võib seda endale vahel lubada, 40-ne?

Anonüümne ütles ...

Siin aga hea näide "täiskasvanute" jutust.

Anonüümne ütles ...

Inno ja irja, teile ei sobigi kellegi alluvuses töötada, teistele raha teenida, tehke parem enda ettevõte, sest te täiendate teineteist väga kenasti. Mingi kultuurikohvik oleks hea idee, kuhu inimesed tuleksid maailmaasju arutama.

Anonüümne ütles ...

Jah, ka mina mõtlen, et mis teie ettevõtjavaimust saand on? Äkki teete Rakveresse selle kohviku, mida algul Tartu oli plaanis?

Anonüümne ütles ...

milline ettevõte peaks kahele lapsemeelsele kasumit teenima? kuhu teie õigusabi büroo sai?
ja veel - kas meie lapsed ei peaks ikka mingil hetkel täiskasvanuks saama, et mitte süütute rikkumatute liivakastiealiste indiviididena oma vanemate elu persekeerama? irja isal oli vast probleem oma naisega, et pidi tütart nii pikalt lapseks pidama? miks ei võiks isa ja tütre suhe olla nagu kahe täisinimese suhe, nii nagu see oli minu (tütre) ja minu isa suhe? ma austan väga oma isa, nüüd küll vaid mälestust, aga sry "issuks" ma teda ei kutsunud juba aastaid. tema oli minu ISA. ja meil oli sitaks hea omavaheline klapp.

Anonüümne ütles ...

prantsuse ning inglise keeles on selleks sõnaks gamine.

http://en.wikipedia.org/wiki/Gamine

kuulsaid gaminesid- audrey hepburn, mia farrow, winona ryder, twiggy, audrey tautou.

Anonüümne ütles ...

Päris kena pilt väikesest Irjast koos isaga. Mini-Irja on meil siin lihtsalt nii nunnu!

Irja ütles ...

Nii palju kui on erinevaid isasid ja tütreid, nii palju on ka erinevaid suhteid nende vahel ja ei ole teiste asi seda suhet kritiseerida. Minu suhe minu isaga oli hell ja tundeline ning seepärast otsisin ma ka oma tulevases mehes eeskätt hellust ja tundelisust. Ning ka lapsemeelset siirust ja mängulusti, sest ka mu isale meeldis mängida. Näiteks oli meil üks väljamõeldud hiir, kelle nimi oli Vanaisa ja kellele meeldis juua ja kaarte mängida. Kui raha oli vähe, siis järelikult oli "Vanaisa" selle maha joonud :).

Irja ütles ...

Ahjaa, ja kohvik :). Küll me selle ükspäev ära teeme ja kuna Rakvere areneb kohutavalt kiiresti, siis miks mitte siia, tõepoolest. See võiks olla selline kohvik maailma lõpus, kus me kunagi kõik kohtume (ja maailma asjad paika paneme). See oleks ehk loomulikki ta Rakverre teha, sest mina ja isa käisime kohvikus justnimelt siin, Rakveres. Aga siis peaks selle kohviku nimeks olema Georg.

Anonüümne ütles ...

Hea Irja,

Mul on hea meel, et oled leidnud hella ja tundelise mehe enda jaoks. Tõepoolest, ideaalse suhte jaoks sooviksin minagi hella ja tundelist inimest, kellele ka ise hell ja hea olla. Aga samas, teab kuivõrd see, et sinu suhe on nii ilus ja võrratu, tuleneb mingist müstilisest absoluutse sobivuse teemast. Äkki ei olnud su eelmised boifrendid piisavalt hellad ja head? Joao tundub olevat prime suspect selle koha pealt. Ma kahtlen, kas on ikka nii, et enamik naisi on manipulatiivsed nõiad. Paljud naised paistavad tegelt olema päris kenad. Ingridi sugune on ehk ikka pigem erand kui reegel. Manipulatiivsetest nõidadest ma oskaksin vast ikka hoiduda. Samas, on päris huvitav teema see, et miks nii paljudele naistele ei meeldi seksida, või miks naised on selle seksi koha pealt nii alalhoidlikud. Et justkui meestel miski kiimakoti maine. Kõrge libiidoga meestele peaks ju sobima naised, kes üliväga seksida armastavad. Naised, kes armastavad seksi, ruulivad!