President Ilves: ma ei ole KGBga koostööd teinud

Täna oli Hundiorul üksjagu elevust. Juba tükk aega varem oli suure tee peal kuulda autode mürinat. Justkui nagu tankikolonn oleks mööda sõitnud. Siis jäi mõneks ajaks kõik vaikseks. Ja siis tuli metsa vahelt nähtavale terve hulk autosid, üks ilusam kui teine. Ja nad kõik olid maru suured. Ja mustad. Ning läikisid maru ilusalt.

Mõtlesime siin, et ei tea, mis see on. Kas nüüd mingi salajane politseioperatsioon või mis. Politseiautosid olid selles rodus ka päris mitu. Või on kuhugi maandunud UFO ja nüüd tuleb julgeolk seda üle vaatama, rohelistele mehikestele kätt andma.

Aga ei, kui see autoderodu lõpuks kohale jõudis, astus seal välja rõõmsameelne president Ilves, hele ülikond seljas, nägu naerul ja näts välkus hammaste vahel.

"Tewre hjoudu!" hüüdis ta juba eemalt oma ameerikalikus slängis.
"Jõudu tarvis!" kajas talle vastu üksmeelne Hundioru rahva vastus.
"Issant jummal!" hüüatas Margit ja lõi erutusest käsi kokku. Ta tormas kohe tarre ja hakkas tikuvõileibu valmistama. Urki ja Anta tormasid metsa, et kaevata välja üks tamm, sest mis president see on, kes ei saa kohe tamme istutada.
Nirti läks kohvi keetma. Morks hakkas lauda ette valmistama ja meie Irjaga andsime lühiülevaate Hundioru minevikust, tänapäevast ja tulevikust.

"Hjaa," ütles presedent, kui oli meie ülevaate ära kuulanud, "thublid!" Siis andis ta nätsu ühe mundris mehe kätte, kes käis tal kannul nagu sabarakk. Ja too pistis selle esialgu tasku, aga siis sokutas vaikselt maja seina äärde maha. Ma võtsin selle üles ja peitsin oma peopesa sisse. Sest ikkagi ajalooline näts. Lasen selle hiljem ära raamida ja panen tuppa aukohale.

Siis tegime väikse välkintervjuu. Presidendiga oli kaasas ka härra Sildam, kes ütles, et nii on vaja. Me ei osanudki nii ruttu midagi küsida, kui president hakas ise rääkima. Ta ütles, et pole KGBga koostöd teinud. Ja kõik need jutud, et teda kunagi Ameerika Häälde tööle ei võetud, on puhas väljamõeldis, lausa lollus.
"See on mingi hjama!" ütles ta veenvalt. Noogutasime Irjaga alandlikult. Oleks mul olnud saba, oleks see mul jalge vahele kadunud.
Siis rääkis Ilves, et tegelikult ei võetud teda Häälde tööle, kuna ta oli veel liiga noor ja üks Hääle ülemustest kartis, et kena noor mees Ilves võib ühele tema sugulasele meeldima hakata. Või umbes nii. Täpne sõnastus ei jäänud meelde kahjuks. Ja seetõttu teda lõpuks ei võetud.

Siis ütles Ilves veel, et härra Sildam pole samuti KGBga mingit koostööd teinud, ja kui ongi, siis on see juba kauge minevik, milles pole mõtet sorkida. See ei tee kedagi õnnelikumaks, pealegi puudub selle asja suhtes avalikkuse huvi. Mitte kedagi ei huvita, kes kellega või millega koostööd tegi kunagi ammu. Praegu huvitab inimesi hoopis see, kuidas oma eluga toime tulla. Kuidas maksta liisinguid, laene ja sms-laene.

Noogutasime Irjaga alandlikult.

Siis muutus härra president kohe rõõmsamaks. Võttis taskust paki Orbitit ja ulatas meile kummalegi ühe padjakese. Samal ajal oli Morksil laud kaetud, Nirtil kohvi valmis ja Margitil tikuvõileivad. Istusime lauda ja lasime hea maitsta. Ilves rääkis veidi oma eelmistest reisidest kaugetesse maadesse ning sellest, et kui ta käibki Pädastes, siis talle meeldib seal.
"Mul on sheal vhäga monush!" ütles ta. Noogutasime alandlikult.
"Mhule mheeldib shealne lhoodush," ütles hr president.

Siis kiitis president Rimi reklaamikampaaniat "tudish-piip". Ta ütles, et oli terve tee Hundiorule korrutanud "tudish-piip, tudish-piip".
"Oi, shee on nii lhahe!"
Naersime kõik selle peale. President ikka kohe oskab meele rõõmsaks teha.

Seejärel saabusid metsast Urki ja Anta, ise üleni ähkides. Olid välja kaevanud lausa mitukümmend puud, eri liikidest ja suurustega, et tähtis presidendihärra saaks valida, millist ta istutada soovib. Sis tõid mehed labida ja seadsime sammud maja taha tiigi äärde, kuhu presidendi valikul istutati üks pihlakas.
"Mha olen nheid thammesid juba nhii phalju ishtutanud," muigas härra president, kui oli pihlakale veidi mulda ümber ajanud, "lhash olla nhüid pihlakash." Ta naeratas, naeratasime vastu. Mehed seisid kui tikud auvalves, kui ta autosse istus. Naised tegid kniksu. Andsime talle tee peale termoses veidi teed kaasa ja ka tikuvõileibu, mis üle jäid. Ning veidi kollaseks värvunud puulehti meie hoovi põlispuudelt. President paistis nende kinkide üle olevat väga õnnelik. Ja ka meie olime õnnelikud. Mõelge, president ise. Nii tähtis ja tore mees. Hea ja lahke. Teist sellist ilmselt maailmas ei ole. Ega ilmselt ka tule.

Ainult et pilti unustasime teha koos temaga. Olime nii ähmis, et see läks meelest.