Helve Särgava ütleb, et kohtunikud ja prokurörid saavad omavahel väga hästi läbi. Nojaa.
Kui mina veel prokuratuuris ehk proksis töötasin, siis olid prokurörid ja kohtunikud kogu aeg omavahel vaenujalal. Prokuröride arvates olid lollid kohtunikud (ainus enam-vähem normaalne kohtunik oli nende arust Märt Toming, kes oli endine prokurör) ja kohtunike arvates prokurörid (kui ehk välja arvata minu juhendaja Dilaila Nahkur, kes oli tõesti tark prokurör). Sõbralikust läbisaamisest võis vaid und näha. Kui noor abiprokurör kohtusse läks, siis talle tehti üsna kähku selgeks, et kohtunikke ei saa usaldada, sest kohtunikud on lollid. Tark prokurör peab talle lihtsalt asjad puust ja punaseks tegema, ega muidu ei saa.
Kohtunikel, eriti aga Violetta Kõvaskil ning Eha Popoval (mõlemal on vene rahvusest mehed, ühel Kartsev, teisel Popov) oli rumal komme prokuröridele vene keelt peale sundida ehk siis käia peale, et prokurör räägiks vene keeles ka siis, kui tõlk oli kusagil maja peal saadaval. Ei teagi, miks neil selline "kiiks" oli, küllap tahtsid oma keeleoskust lihvida. Prokurörid olid nende peale igatahes väga vihased. Lisaks sellele olid mõlemad suured möirgajad ehk siis eelistasid kohtuistungeid läbi viia karjudes. Mäletan, et vaestel prokuröridel oli teinekord päris hirm nahas, kui Popova oma kolekileda häälega kriiskama pistis. See oli õite jube, aga eks ta harjutas häält. Et mitte teistele kisakõridele Violetta Kõvaskile, Eda Murakule ja Merle Partsile alla jääda.
Kohtunikud armastasid jällegi prokuröride kallal hambaid teritada. Kord tuli näiteks üks noor abiprokurör istungile põlvpükstes ning kohtunikud helistasid kohe prokuratuuri, et kuidas selline asi ikka kõlbab. Küll seda "üleastumist" arutati ikka nii- ja naapidi, põhjust keele laksutamiseks jätkus nädalaiks. Ja üks teine noor abiprokurör jäi kohtunikele hambusse jällegi sellega, et rääkis kohtuistungil liiga peenikese häälega. No kuidas niimoodi ikka saab, pahandas kohtunik Eda Murak ja helistas prokuratuuri. Ja klatši jätkus jälle nädalaiks!
Vahetevahel said proksi- ja kohtunaised omavahel muidugi ka paremini läbi. Vahel istuti kogunisti kohtumaja kohvikus ning aeti kohvitassi lürpides või päevapraadi mekkides tundideviisi mõnusalt juttu. Siis klatšiti enamasti advokaate taga. Näiteks Kersti Kägit, kes ei saanud kuidagi oma advokaadieksamit ära tehtud ja oli klatšijate arust advokaadiameti tarvis tiba loll. Või arutati, et millisel meesadvokaadil on kõige ilusam perse. Sellistel õndsatel hetkedel võis isegi arvata, et prokurörid ja kohtunikud on omavahel parimad sõbrad.
Seda muidugi ainult seni, kuni prokurörid said kokku advokaatidega. Oi seda kohtunike kirumist siis! Oi-oi!
Ei ole mina oma elu jooksul suuremat klatšijutupesa näinud kui Tallinna prokuratuur ja Harju Maakohus. Ja Helve Särgava, Harju Maakohtu esinaine, oli veel see kõikse suurem klatšimoor, allkorruse kahvila püsikunde, kelle jutt ei tahtnud ega tahtnud lõppeda... Oeh, olid ajad! Ja mida kõike ma seal ei kuulnud! Aga ega kõike ei saa korraga ära rääkida - teine kord jälle!
2 kommentaari:
vat siis mis saab, kui õigusemõistmine on sattunud tädide-tibide kätte! Kurb aga tõsi, et mehed on sellest vallast deserteerunud ja suurt tasakaalukust nõudvad ametid jätnud labiilseile naiseõlgadelle
:( Naisterahva pärisosa on salong kui ta tahab ka avalikus elus tegev olla.
Ning Liivalaia tänava kohtumaja baari pidas ei keegi muu kui kohtunik Kunmani naine! Kui see asjaolu ilmsiks tuli ning üks ajakirjanik Särgava arvamust seesuguse asja kohta päris, ei osanud viimane muud öelda, kui et "kohtunik Kunman peab end kohvikus käies igati viisakalt üleval". Näiteks seisab ta alati oma järjekorra lõpuni - kuigi saaks oma hõimlussidetemete tõttu tõenäoliselt oma päevaprae ka ilma järjekorrata kätte...".
Postita kommentaar