Ka kohtus maksab autoriteet: Liis Haavel sai ajapikendust 1. juunini

Liis Haavel ja väike Hans.

Üks meie seast, Eesti kodanik Liis Haavel pidi hääle kähedaks karjuma, et tahab kohtupidamises ajapikendust seoses lapse sünni ja imetamisega, aga ta rääkis nagu seinale. See oli kohtule, ja ka ajakirjandusele nagu hane selga vesi. Nii kohus kui ajakirjandus jätkasid halastamatult Liisi tümitamist. Nagu oleks ta mingi üleriigilise tähtsusega kurjategija, mingi mõrtsukas. Kuigi teda süüdistatakse vaid kelmuses. Samas kui tegelikud kelmid ja kurjategijad, suured sulid, Reformierakonna maadevahetajad näiteks, või Tõnis Palts, vabalt ringi kõnnivad ja neil jätkub veel õigust ülegi.

See, mis eristab Liisi ja Reformi tuusasid, või Tõnis Paltsi, on nimelt autoriteet. Eesti elab veel nõuka aja kultuuriruumis, kus autoriteet on ainumäärav. Kui sul on autoriteet, see on siis tähtis positsioon, siis kummardavad ja ümmardavad sind kõik. Kui sul seda pole, siis on kõigil õigus sulle jalaga anda. Ja ajakirjandus käitub samuti, ümmardab autoriteeti ja on halastamatu nõrkade ja väetitega. Vaadake näiteks Õhtulehte! See on Eesti ühiskonna korralik peegeldus. Kus ajakirjanikud tümitavad halastamatult neid, kellelt pole oodata, et nad ajalehe vastu kohtutee jalge alla võtaks. Ja ülistatakse ning imetletakse neid, keda kardetakse. Kui ajakirjanik astub üle toimetuse läve, unustab ta hetkega kõik väärtused, mida talle aastate jooksul koolipingis pähe tambiti, näiteks selle, et ajakirjanik peab kaitsma nõrgemat, arvestama kõigi osapoolte arvamusega, püüdma mitte teha põhjendamatult kahju.

Kui Tõnis Palts sattus maksuameti ja ajakirjanduse huviorbiiti, siis ei hakanud ta häält kähedaks karjuma. Tal polnud seda vaja. Ta pani mängu 1% oma varast, kümmekond miljonit krooni (see kah maksumaksja tagant tuuri pandud), ostis või tegi omale erakonna, Res Publica, sokutas end rahandusministri kohale ja vallandas maksuameti DIREKTORI. Misjärel said kinga või viidi teisele tööle kõik need, kes maksuametis Paltsu asjadega tegelesid. Vot nii käivad asjad! Ja kui asi tehtud, jättis oma ametikoha ja lasi erakonna kaduviku teed minna.

Liisil pole sellist vara, et omale erakonda ja ametikohta osta. Sest ta pole ka midagi kellegi tagant varastanud. Vastupidi, ta elas nii kuis oskas, kõik tema tehingud on notariaalselt kinnitatud, kõiki kokkuleppeid on ta jõudumööda täitnud, aga millegipärast otsustasid tema vanemad talle hakata käru keerama, kasutades tutvusi ja sidemeid politseis ja prokuratuuris, isegi kohtus, ja nad said oma tahtmise: Liis kohtu alla anda. Mille taga (kogu selle Liisi kohtusaaga taga) on tegelikkuses vanemate soov oma tütart 100% kontrollida ja ta lahku ajada oma mehest, keda vanemad silmaotsaski ei salli. Kui ei usu, uurige ise, kuidas Liisi vanemad teevad koostööd politseiuurija Krislin Riisalu'ga, viimane on suisa Liisi ema sõbranna, ja kuidas nad, Liisi vanemad, kutsusid enda juurde külla Ekspressi ajakirjaniku Madis Jürgeni, pakkusid talle meelehead, kostitasid hea ja paremaga, ja kuidas Jürgen siis vastutasuks aitas Liisi avalikkuse ees peedistada. See on sulatõsi!

Ja sama elegantselt kui Liisi vanemad suutsid justkui raadionupust kohtuprotsessi ja ajakirjandusliku kamarilja käima panna, suutsid nad selle ka justkui nupust välja lülitada. Kas panite tähele?! Eile OLI Liis Haavelil järjekordne ISTUNG ja sellest polnud ei kippu ega kõppu. Mitte piuksugi. Kuigi tehti tähtis otsus lükata istungi aeg edasi 1. juunini. Sest sekkusid taas Liisi vanemad, Hannes ja Varje Haavel, tähtsad Reformierakonna ninad Kuressaares, kes kirjutasid kirja justiitsministrile ja õiguskantslerile, samuti kohtule. Ilmselt jõudis see ka ajakirjandusse. Ja SEE sõna maksis, pani protsessi taas teistpidi tööle. Nagu ikka autoritaarses riigis. Kõik eesriided langesid kui õlitatult, kohus ja ajakirjandus langetasid aupaklikult pea. Panete tähele, ajakirjandus isegi mitte ei kajastanud enam eilset kohtuistungit! Kui veel eelmisel istungil taoti trummi nii mis kole. Nagu bušmanid tantsisid lõkke ümber.

Ehh-jahh. Ja ohh seda estonski elu-elukest.