Asjalik arvamus Ülle Madiselt

Väljavõte tänasest Päevalehest.

Ülle Madise, kes on üks targemaid naisi Eestis, kirjutab tänases Päevalehes veidi sellest nn mässuseadusest, mille Riigikogu enne jaanipäeva suure hurraaga vastu võttis, ja mille president jättis enne laulupidu välja kuulutamata, mistõttu hakatakse seda seadust Riigikogus uuesti arutama, ja põhimõtteliselt võib Riigikogu (teie valitud esindajad, kallis rahvas!) selle seaduse uuesti vastu võtta.

Mulle endale meenutab see seadus, või seaduseparandus kõige rohkem nõuka aega. Ma ei tea, palju seda nõuka aega enam mäletatakse, nüüd ju uus aeg ja uued kombed, nagu öeldakse, aga ka nõuka ajal kehtis selline seadus, et kogunemised olid keelatud. Mille siis see praegune Eesti seadus tahab ka uuesti kehtestada, et kogunemised keelata. Sest kes see ikka julgeb enam kuhugi koguneda, kui selle tagajärjel tekkinud korratus võib kaasa tuua kriminaalvastutuse. Kui selle tagajärjel võib vangi minna. Parem istuvad kõik kodus, nii nagu see oli tavaks nõuka ajal. Kus siis asjadest, mida mõtlesid, võis ainult sosistada köögilaua ääres.

Äsja toimus laulupidu, kus istusid tähtsalt esireas needsamad tegelased, kes olid selle seadusemuudatuse taga, näiteks Andrus Ansip. Ja Laine Jänes, kes trügis koguni programmiväliselt kõnet pidama ja laulu juhatama. Minul, kes ma olin käinud lauluväljakul 1988. aasta nn öölaulupidude ajal "mässamas", laulukaare all laulmas metsavendade laulu, kui miilitsa kongiautod närviliselt mäest üles ja alla sõitsid, tekitas see vastikustunde ka selle laulupeo suhtes. Kuigi laulupidu on eesti rahva jaoks püha. Sest kui pühaduse etteotsa on seatud tegelased, kes seda pühadust selja taga rüvetavad, siis ei saa ta olla armas. Ja ei saa olla mulle püha. Ka nõuka ajal trügisid punased tšinovnikud laulupeol esiritta, pidasid kõnesid ja tegid muud tsirkust. Ning laulupidu ise oli pigem ENSV propagandavahend kui rahvalik pidu.

Kõik, kes on olnud selle seaduse taga, ja selle vastuvõtmise üle otsustavad, peaks meenutama, et kogu see Eesti praegune iseseisvus sündis just ja ainult tänu sellelesamale mässule, mida see seadus püüab nüüd ära keelata. Eesti iseseisvumine oli samuti mäss. Rahva mäss. Raiuge see omale pealuu sisse, kõik, kes te seal Toompeal istute.

Minu jaoks oli suurim üllatus, et rohelised sellele seadusele oma käe alla panid. Rohelised, kes kogu maailmas on endale just läbi meeleavalduste teed sillutanud. Minu jaoks sittusid Eestimaa rohelised otse pähe oma aatekaaslastele kogu maailmas. See oli roheliste koha pealt sama "tark" otsus kui Eesti kunagine liitmine NSV Liiduga. Oma hinge kuradile müümine. Ja seda peenraha eest.