Väljavõtteid Kalev Rebase päevikust, III

Hommik kl 0930

Ärkasin – pea lõhkus koledal kombel. Mul on närvid täiesti läbi ja seetõttu kõik muud hädad. Pidevalt väike palavik. Mul on head geenid, kuid maailm on külm. Pesin hambad ja panin riide. Tegin voodi ilusti ära. Mul oli öö läbi olnud kindel plaan – kl 1000 Mirjami juures. Ma võtan ta kasvõi vägisi kaasa.

Niisiis ma nüüd sõitsin oma neli aastat vanas tumerohelises sedaanis. Mazda 626 on keskklassi auto. Tal on ilusad veljed ja suht-hea muusika. Kunagi andis see auto mulle väga palju „sõpru“. Sellega on ikka igasugu asju tehtud. Täna on ta väga räpane ja juba pool aastat ripub üks poolik udutuli juhtme otsas.
Sõitsin Jaanipäeval mingi praami kinnitusjunni otsa – Muhu saarel sadamas. See oli Mirjami süü – ta arvas, et unustas oma telefoni praamile. Jooksin seda otsima. Kui tagasi tulin olin unustanud, et auto ees on madal tugev raudne köie konks. Seal oli väike langus ja ma ei näinud seda üle auto kapoti. Sõitsin sellele otsa. Siis polnud see üldse naljakas. Saime abivalmis praamitööliste abiga auto selle junni otsast lõpuks alla ja sõitsime Jaanipäeva pidama. Raska pundiga koos Ando talusse.
Panin seal juua täis olles Raskaga paljad tillid kokku. Mirjam on seda hiljem korduvalt mulle ette heitnud. Äkki sain suguhaigused. Äkki ma olen pede. Midaiganes..
Kindlustuse paberid on ammuilma korras, ja just hiljuti nad jälle palusid mul auto parandusse tuua. Kuid ma ei jõua. Ma ei saa ilma autota enam hakkama... Väikesed asjad. Samuti nagu istmesoendus ja alarm pult, mis on juba üle aasta katki.

Nii ma siis sõitsin, pühapäeva hommikul vaikses linnas. Laulsin seda Viimse Reliikvia laulu ja olin endas väga kindel. Olin uhke eelmise õhtu ja iseenda tõestamise pärast. Mõtted lendasid ja maailm oli ilus. Armastasin, olin armastatud ja liikusin kiiresti.

Jõudsin kohale ja astusin trepikotta. Lifti oodates tuli mulle meelde, et pidin talle midagi ilusat viima. Esiteks on see kõige lihtsam viis vabandada ja suhet parandada. Kuid teiseks tahtsin siiralt teha kõik mis võimalik, et tema tuju parandada. Olin teda ju ikkagi petnud. Kihutasin SELVER’isse – parkisin otse ukse ette ja astusin välja. Mingi mees istus tumeda klaasi-ringiga Mitshubishisse. „Ment!“ mõtlesin valjusti. Üks naine vaatas mind imestunult.
Tahtsin osta midagi väga ilusat, kuid raha oli ainult 60 kr vms. Poes oli väike lillepood, kuid kõik ilusad lilled olid kallimad. Tahtsin osta Jõulutähte, olin just otsustanud, et see aasta me enam ei kakle. Suhtlesin lillemüüjaga. Ta soovitas minna ostusaali, seal pidid nad olema soodushinnaga. Valisin endale ilusaima, ja vilistasin viisijuppi. Lilleletis olid potid liiga kallid, läksin kõrvale teise kaubanduskeskusesse. Leidin armsa lillepoti 10 kr’ga. Olin endaga rahul ja sõitsin Mirjami maja juurde tagasi.

Rääkisin laupäeval oma noorema õega. Küsisin temalt nõu. Ta ütles – anna Mirjamile aega. Olin seda teinud ja otsustanud, et ma ei nõustu vastusega – „ei!“. Olin kindel ka selles, et Mirjam seda ei ütle.

Helistasin uksekella, keegi lasi mind sisse. Mirjam pikutas voodis ja ei paistnud eriti rõõmus mu tuleku üle. Pistsin talle Jõulutähe nina alla ja teatasin muigega, et see aasta ma temaga enam kakelda ei kavatse.
Ma ei mäleta enam täpselt seda jutuajamist. Kuid ta ei tahtnud tulla – unusta ära!
Ma olen suht hea veenmisjõuga tegelikult ja oskan ennast müüa kui vaid tahan. Olen seda kaua harjutanud. Kuid seekord tundsin, et ma ei taha seda teha. Ütlesin talle, et mõelgu järele ja sättisin ennast minekule.
Kurat teab, kust see idiootne mõte mulle tuli. Ilmselt olin endas liiga kindel. Läksin Mirjami ema käest abi küsima. Ütlesin, et Mirjam on kuri, et ma eile õhtul ei tulnud – ehkki ta ise ei tahtnud, et ma tulen. Ja, et meil on juba nädal aega kokku lepitud Ruta juurde minek. Ja et ma kl 1200 pean kohal olema. Mirjami ema naeris selle peale. Ta ütles: „Minu arvates ei sobi te kokku...“ Siis vabandas natuke – ära nüüd valesti aru saa – ja soovitas mul nahktagi kaasa võtta, enne kui ma ära lähen.
Mantlit selga ajades tundsin valusat klompi oma kurgus, silmad olid ilmselt niisked. Ema surus mulle tagi sülle – ära seda ära unusta. Mirjami isa saatsin mind koridori. Ta on hea inimene, ma arvan. Nägin kurbust tema silmis. Küsis mul midagi auto kohta, ei mäleta täpselt. Tahtejõudu kokku võttes pressisin: „Mida Sina sellest asjast arvad?“. Ta ütles, et ei sega ennast sellistesse asjadesse. Mõistlik mõte – vajusin lifti.

Mul on meeles, et kui ma 300 m majast, alla kanalisse keerasin, siis karjusin kõva häälega – valust – üksinda oma autos. Pisarad voolasid. Nii metsikult valus oli mul...
Ei mõistnud siis veel miks...


Jätkub...