kolmapäev, 23. september 2009

Kuidas ma Johan Bäckmanile raamatut saatsin ja mis siis sai

Johan ei saanud kahjuks me raamatu esitlusele tulla, sest tal oli sel ajal Helsingis mingi teine esitlus, kus ta pidi ilmtingimata kohal olema, ja palus, et ma saadaks talle raamatu postiga. Olin rõõmuga nõus, sest raamatus on peatükk ka Johanist, kuidas ta on Pihli ja Kapo arvates Eesti riigi vaenlane nr 1, ning panin raamatu 7ndal septembril Rakvere postkontorist teele. Johan veel kiirustas mind tagant, et saada ruttu, ta tahab juba lugeda, mis me temast kirjutame, ja ma mõtlesin, et no paari päevaga läheb ikka kohale.

Kirjutasin ümbrikule saajaks "Johan Bäckman" ja andsin ümbriku postitöötaja kätte. Ise veel mõtlesin, et tea,

Läks mööda nädal ja mulle kirjutab Johan: "Kas ikka panid raamatu teele?". Ma siis vastu, et muidugi panin. Ja ka veel kahe nädala pärast ei olnud Johan raamatut kätte saanud. Sai alles üleeile ehk siis 20ndal. Põnev, kas pole? Et kui saadad oma Soome sõbrale raamatu, siis pead arvestama, et selle kohale jõudmine võtab üle kahe nädala aega.

Johan viskas veel nalja, et "ehkä kapo tarkisti kirjeen, koska siinä luki päällä "Johan Bäckman". Mine võta kinni! Igal juhul see kiri, mille ma kunagi Notšnoi Dozori pressiesindajale Larissa Neštšadimovale saatsin, temani ei jõudnudki, küll aga ilmus välja kuskil padurahvuslikul veebisaidil koos hoiatus-ähvardusega, et Irja, sa tegeled vale asjaga.

Kummalised lood siin Eesti riigis. Hirmu riigis. Väga kummalised lood. Aga Pihl võib võtta palderjani. Mu suhted Johaniga on süütud. Ta on mu hea tuttav, kellega me aeg-ajalt maailma asjade üle arutame, kirju vahetame, helistame. Ja ma ei kavatse seda kuidagi põhjendada ega õigustada või vabandust paluda. Mulle lihtsalt meeldivad targad, põhimõttekindlad, ausad ja julged inimesed. Seepärast ma taga suhtlen ja suhtlema jään, kõik. Võtke heaks või pange pahaks. Need, kes mind armastavad, armastavad niikuinii, ja need, kes mind vihkavad, ei hakka mind kunagi armastama, nii et ma jään parem selliseks nagu olen. Soomlastel on muide selline ütlus, et ryssä on ryssä, vaikka voissa paistaisi. No mina ütleks, et Pihl on Pihl, prae või või sees. Ikka samasugune ment nagu nõukaajal, ainult vuntsid on hallimaks läinud.

Aga meie lähme varsti Vello Väärtnõu poole suitsetatud kala sööma. Targa inimesega on puhas rõõm suhelda.

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

See on õige, oma põhimõtetele tuleb truuks jääda :). Ja kes teab, äkki see bäckman polegi selline karu, nagu teda meedias on kujutatud.

Mulle Inno ja irja puhul just see meeldibki, et nad ei usu midagi pimesi, vaid käivad julgelt oma teed, mõtlevad oma peaga. Väga kihvt!

Anonüümne ütles ...

Ajab ikka kettasse küll, et selline molkus, nagu Pihl seda on, on varustet korraliku funktsioneerriva türaga. Samas kui kaunishing Inno peab toime tulema ühe munandi ja peenikese vinkuga. EI OLE ÕIGLUST SIIN EESTI VABARIIGIS!!!

Anonüümne ütles ...

kala ei suitsetata, kala suitsutatakse... Kirjanik peaks ikka natuke keelt tundma, aga kuna irja näol on tegemist "kirjanikuga", siis loomulikult vahet pole.

Irja ütles ...

Mina suitsetan kala.

Anonüümne ütles ...

Mina suitsetan kanepit.

Anonüümne ütles ...

millal te nõmmevalitsuse päästate?
http://www.nommevalitsus.org/?p=6616&action=read_comm