Konflikt! Liis Lass contra Kroonika. Kas Margus Müil tahab tõepoolest Lassi blogi kinni panna?

Kroonika peatoimetaja Margus Müil (vasakul, gossip.ee veebist) ja Liis Lass (onlineexpo.com veebist).

Seltskonnakaunitar ja aktiivne meediakriitik Liis Lass peab oma blogis juba mõnda aega entusiastlikku sõda kõmuajakirjanduse vastu. Liisilt on säru on saanud nii Eesti ainuke tabloid SLÕhtuleht kui naiste nädalakiri Naised ja eriti viimase peatoimetaja Inga Raitar, kes üritas Liisi ebaõnnestunult Naistesse tööle värvata.

Liisi peamine etteheide kõmuajakirjandusele on, et selle toimetajad tunnetavad oma võimu ning tükivad seda pahatihti madalatel motiividel, kibestumisest ja kadedusest intervjueeritavate vastu ära kasutama.

Liis paneb oma blogis Nelli Teataja peatoimetajale Toomas Leitole südamele, et Nelli Teataja lõpetaks SLÕhtulehe väljamõeldiste refereerimise ning soovitab Nellil lähtuda elementaarsest eetikast ja ajakirjanduse tavadest. Ta sekundeerib Marko Matvere arvamusele, et uurivad ajakirjanikd võiks vähki surra, ning lisab omalt poolt, et kõik kõmuajakirjanikud, kes on kirjutanud väljamõeldisi kibestumisest, sureks kas vähki, nälga, depressiooni, kurjategija käe läbi, pärilikku haigusesse, geenimutatsiooni või autoõnnetuses. Ta kuulutab, et ajakiri Naised on Kroonika varjus kõndiv sopakas ja kiidab Naistelehte, kuna tolle ajakirjanik konsulteeris tema kui intervjueeritavaga ka pisiküsimustes. Liis analüüsib pikalt ja laialt SLÕhtulehe töömeetodeid ning selle lehe ajakirjanikest leiab tema silmis armu vaid üks: Mari-Leen Albers.

Parasjagu on Liisil käsil “ristikäik” seltskonnaajakirja Kroonika ja selle peatoimetaja Margus Müili vastu. Suhted Liisi ja Kroonika vahel, mis olid kord kunagi väga head (Liis poseeris Kroonika külgedel oma ekselukaaslase Elmar Liitmaaga) muutusid teravamaks pärast seda, kui Kroonika avaldas oma veergudel fotod Liisi pügamata murust ja sellest, kuidas Liis pärast seda muru niitis. Allikaks olid tigedad naabrid, kellele Liisi pügamata muru kuidagi asu ei andnud ja kes tema peale Kroonikasse kaebasid.

Suhete jahenemine jätkus, kui Liis oli mõnda aega turundanud Talinna botaanikaaeda ja Kroonika ajakirjanik Kristiina Genno pöördus Lassi poole küsimusega, et kas Botaanikaaia külastatavuse hüppelisel tõusul võib olla mingit seost Lassi värvika isiksusega. Liis oli meeldivalt üllatunud, et Kroonika ei tundnudki seekord huvi tema eraelu vastu, vastas ajakirjaniku küsimustele ning palus, et ajakirjanik saadaks talle teksti enne trükkiminekut üle vaadata. Seda ajakirjanik ka tegi, kuid Liis polnud tekstiga rahul. Ta leidis, et ajakirjanik oli talle sõnad suhu pannud ning kirjutas Kroonika peatoimetajale Margus Müilile, kes kaitses oma ajakirjanikku ja leidis, et too on kõik õigesti teinud.

Varsti pärast seda ilmus Liisi blogisse sissekanne, kus ta andis teada, et kirjutab raamatut ning et ses on juttu ühest seltskonnaajakirja peatoimetajast, kes olla üks suur alko-, narko- ja seksiloom. Esimesest kahest lausa sõltlane. Ta nimetas teda lihtsalt x-iks.

Üsna varsti pärast seda andis Liis oma blogis teada sellest, et talle saabus kiri seltskonnaajakirja peatoimetaja poolt palgatud vandeadvokaadilt, kes kirjutas Liisile, et kuna Eestis on vaid üks seltskonnaajakiri ja selle peatoimetaja on Margus Müil, siis on isik, kelle kohta eelmainitud väited esitati, tuvastatav. Advokaat teavitas Lassi, et eelmainitud väited Margus Müili kohta ei vasta tõele ja kui Lass kavatseb tõesti oma raamatus midagi sellist väita, siis ta peab olema valmis oma väidete tõestamiseks.

Lass pani advokaadi kirja oma blogisse üles. Seepeale pöördus vandeadvokaat Andmekaitseinspektsiooni ja palus inspektsioonil rakendada Lassi suhtes haldussundi, s.o kohustada teda eemaldama oma blogist kõik Margus Müili ja teda esindava advokaadi isikuandmed.

Liis pani advokaadi taotluse oma blogisse üles ja pealkirjastas selle üsna alarmeerivalt: “Margus Müil ja tema advokaat üritavad seda blogi kinni panna, ohoo!”

Millest mul tekkis kohe küsimus. Et kas lood on tõesti nii hullud, et Kroonika peatoimetaja Margus Müil kavatseb tõepoolest Liis Lassi blogi kinni panema hakata. Helistasin talle ja palusin kommentaari.

Margus Müil lükkas Liis Lassi kartused kategooriliselt ümber ja ütles, et tal ei ole vähimatki kavatsust Liis Lassi blogi kinni panna. “Liis dramatiseerib olukorda teadlikult üle. Ma ei näe hetkel küll põhjust tema blogi kui terviku sulgemiseks või sulgemise nõudmiseks, sest ta on oma blogis avaldanud ka mõningaid asjalikumat laadi mõtteid, samuti hulgaliselt pressiteateid mitmesuguste erinevate kultuurisündmuste kohta. Minu esindaja poolt esitatud pretensioon puudutab vaid konkreetseid valeväiteid, mida Liis Lass oma blogis avaldas, mitte blogi kui tervikut,” kinnitas Müil. “Pretensioonide esitamises ei ole midagi veidrat. Inimesed esitavad sageli pretensioone erinevate meediaväljaannete, portaalide ja blogide, ka näiteks oma naabrite suhtes, kui nad tunnevad et nende suhtes ei ole oldud korrektsed. Eesti Vabariigi kodanikuna ei ole mina ses suhtes mingi erand. Kui pretensioonidel on alust, siis need alati ka rahuldatakse.”

Müil ütles, et usub sisimas, et Lass ei ole neid väiteid avaldanud pahatahtlikult, vaid heauskselt, ning lootis, et konflikt laheneb rahumeelselt. Küsimusele, kas raamatu ilmumise korral on kavas ka Liis Lass kohtusse kaevata, ei soovinud Margus Müil hetkel vastata: “Raamatut veel pole, seega ei ole hetkel olemas ka raamatus avaldatud laimu.” Küll aga on ta valmis seisma oma õiguste eest, kui teda raamatus teadlikult laimatakse. Müili sõnul oligi tema esindaja poolt Liis Lassile tehtud pöördumise mõte teavitada Liis Lassi sellest, et tema poolt kavandatavad väited ei vasta tõele, ning seeläbi lihtsalt väljamõeldiste avaldamist ära hoida.

Blogipidamist kui elustiili Margus Müil hukka ei mõista. “Tegelikult mulle isegi meeldib, kui jõude elaval inimesel on blogi,” ütles ta lõpetuseks. “Sest tegevuseta noori inimesi varitseb pahatihti oht halvale teele kalduda, hukka minna. Konkreetse hobiga tegelemine, antud juhul blogipidamine, aitab seda kindlasti ära hoida.”

Mis seal’s ikka. Meiegi loodame, et konflikt laheneb rahumeelselt. Liis Lass kirjutab hästi ja teravalt ning tuleb tunnistada, et tal on õigus: on ajakirjanikke, kes kasutavad oma tähtsat positsiooni mõnuga ära ja teevad (sageli lihtsatele) inimestele meelega haiget. Ka meil Innoga on nendega halbu kogemusi olnud. Aga sellised ajakirjanikud ei tööta alati kõmuajakirjanduses, vaid ka nn kvaliteetväljaannete juures.

Kuid on ka ajakirjanikke ja üsna palju nn kõmuajakirjanikke, kes teevad oma tööd hoole ja armastusega. Üks mu parimaid sõbrannasid on kõmuajakirjanik. Kroonikat ma aga siiski "sopaajakirjaks" ei nimetaks. Ajakirjas on - ja seda just viimasel ajal - tublisti stiili, sära ja seksikust. Täpselt nagu Liis Lassi blogis, mida ma soojalt lugeda soovitan.

Ega see, et õunal mõned plekid küljes, tähenda veel, et ta süüa ei kõlba ;) - mõtlen seda kõige laiemas tähenduses.