Ajakirjanikud ei näe kallis kingituses probleemi?

Väljavõte Äripäeva veebist.

Eestis on kahjuks ainult üks meedia-väljaanne, mis maksab ajakirjanike sõitude eest ise: see on Äripäev. Vahel on see isegi totakas, sest ka näiteks presidendi visiidil käigu eest maksab Äripäev ise, kuigi selle teeb presidendi kantselei sageli ajakirjanikele välja ja maksmise nõudmine võib lausa probleeme tekitada. Ent põhimõte on põhimõte. Kui ei, siis ei. Sest kõigil Eesti juhtivatel väljaannetel peaks olema nii palju raha, et sõidud kinni maksta. See annab võimaluse olla arvamustes ja valikutes vaba. Ei ole mingit sundi näidata kingituse tegija vastu lugupidamist. Mis peaks olema oluline, eriti nüüd, kus usaldus ajakirjanduse vastu on niigi madal.

Ent Eesti ajakirjanduses on selline, ma ütleks prostitueerimine saanud tavaks. Kus endale lastakse järgemööda sõite välja teha. Tundub, et mida rohkem, seda uhkem. Juhtiva lehe Postimehe ajakirjanikud ühelt kinni makstud reisilt tulevad, teisele lähevad. Ja väljaande juht Mart Kadastik ütleb selle peale, et see on igaühe enda asi otsustada. Kas te kujutate ette?! Sellist asja otsustab igaüks ise! Kas Postimehes ka palganumbrit ajakirjanikud ise otsustavad? See on samaväärne otsus.

Igas väljaandes peaks olema KEELATUD lasta omale sõite välja teha, isegi spordi- ja autoajakirjanikel, kuigi ka näiteks Äripäevas sõitis autoajakirjanik varem (praegu ilmselt enam mitte) autofirmade kulul mööda maailma ringi. Jah, ohh, te ei taha teada, kus korraldatakse ajakirjanikele neist testi-sõite! Üks uhke kuurort ja lukshotell ajab teist taga. Vahepeal näpitakse ka veidi autot. Aga selge, et asja eesmärk on panna ajakirjanikud atuomargist hästi kirjutama. See tuleb odavam ja mõjusam kui reklaam kuskil autoküljel, kus on mitmeid sarnaseid reklaame.

Paha lugu on ka see, et enamasti kinni makstud reisid meedia tähelepanu ei köida, sest ajakirjanikel on ebameeldiv üksteise korruptsioonist kirjutada. Ja keegi teine ka sellest ei kirjuta. Või õigemini, ajakirjanik, kes sellest kirjutab, justkui reedab ülejäänuid. Ma tean ise, mis pilguga vaadati kunagi Äripäeva ajakirjanikku, kes ühte järjekordset kinnimakstud reisi kajastas. Ta sõimati oma vanemate kolleegide poolt lennujaamas läbi nagu viimane narts. Kuigi seisis ajakirjanike enda eetika ja maine eest. Praegusel juhul äratas asi tähelepanu, kuna sellele viitas president ja see oli seotud Moskvaga. Mis ilmselt ajab paljudel eestlastel harja turri. Kuigi Washingtoni ja muid sõite, eesti poiste juurde Afganistani ja Iraaki tehakse samuti pidevalt välja ja see pole justkui mingi probleem.

Tegelikkuses on igasugune kingituste vastuvõtmine ja reiside välja maksta laskmine probleem. Mis ei lase vabalt otsustada. Mis näoga vaatavad nüüd need patukotid ühiskonnale otsa? Kukuvad valimatult Kremlit sõimama, et end puhtaks pesta? Aga ka see on pettus. Sisuliselt käituvad sellised ajakirjanikud nagu Herman Simm: neid on usaldatud edastama sõltumatut informatsiooni ja nad kuritarvitavad seda usaldust, reedavad oma lugeja. Venemaa teemal oleks hädasti vaja adekvaatset infot, ent selliste kinnimakstud sutsakate käigus seda vaevalt et saab. Mis on halb, sest isegi kui Venemaa on vaenlane, on vaja teda hoolikalt tundma õppida. Sama, muide, puudutab venelasi Eestis. Kus on intervjuud pronksiöö nn ninameestega? Miks me neist midagi ei kuule peale üksikute Kapo poolt koostatud pressiteadete? Ja miks pole lehtedes Moskva-teemalist infot? Samal ajal valmistutakse Eestis vaikivaks ajastuks, ja ka sellest ei kirjuta keegi peale Päevalehe ajakirjanike. Mis õieti toimub, sõbrad?!