Liis Haaveli ja Vello Loidi veri ei voolanudki

Liis nägi täna kohtus väga hea välja, lausa säras. Nagu päike. Ja oli ka põhjust, sest kohtunik Liina Pohlak suhtus Liisi ja Vellosse suure poolehoiuga. Liisile neli kuud türmi ja Vellole tingimisi.

Neli kuud türmi ei ole muidugi meelakkumine, aga kui ajakirjandus on teinud sust Eesti ajaloo suurima päti, siis ega muud loota ole. Ma arvan, et Liis väga ei kurvasta, sest ta on juba mõnda aega türmis istunud, kahetuhande kaheksanda aasta suvel, nii et tema jaoks ses midagi uut ja kohutavat pole. Pealegi jääb Vello välja, nii et ka laste pärast ei pea muretsema. Ja see on kõige tähtsam.

Ja neli kuud läheb kiiresti. Saad raamatut lugeda, nagu meie sõber Juhan, kes luges türmis maailmakirjanduse klassikat. Mõnele inimesele on väike vanglatrett kui õnnistus - saad hetkeks aja maha võtta ja enda sisse vaadata, mediteerida, rahulikumalt hingata.

Iseasi muidugi, kas inimese sellisel karistamisel on mingit mõtet? Kas on mõtet raisata maksumaksja raha selleks, et pidada vanglas neli kuud üleval inimest, kelle ainus süü oli selles, et ta pööras enda kasuks olukorra, et oli vanainimesi, kelle nende sugulased olid hooletusse jätnud? Seda enam, et vanainimesed ise olid Liisi ettepanekutega rõõmsasti nõus, vähemasti alguses.

Ehk siis vähemasti osaliselt põhinesid Liisi ja vanainimeste suhted omavahelisel kokkuleppel. Kas riik peab tingimata sekkuma inimeste omavahelisteses kokkulepetesse? Ja miks automaatselt eeldada, et kui vanainimene sõlmib endale kahjuliku kokkuleppe, näiteks kingib oma maja võõrale, kui too talle paar korda poest saia toob, siis ta ei tea, mida teeb? Ehk on inimese vajadus läheduse järele lihtsalt nii suureks paisunud, et ta on nõus selle eest kuitahes kõrget hinda maksma?

Liis pööras vanainimeste vajaduse läheduse järele enda kasuks, aga on see kuritegu? Ja teisalt, miks eeldada, et vanainimesed on nii rumalad, et nad ei suuda ise otsustada, mida oma varaga teha? Mõni kaheksakümneaastane on veel nii briljantse mõistusega, et annab kahele kahekümneaastasele silmad ette. Vanadus ei tähenda tingimata teovõimetust ning vanainimene, kes jätab oma vara mitte lastele, vaid kasside varjupaigale, ei pruugi olla mitte seniilne, vaid lihtsalt pahane. Ja pole mitte ühtegi seadust, mis keelaks inimesel oma täiskasvanud lapsi kaine arvestusega pärandusest ilma jätta.

Äärmisel juhul võib Liisi puhul rääkida lepingu rikkumisest. Kui Liis jättis vanainimesele süüa toomata või nõu andmata, nagu lubas, siis me võime rääkida lepingu rikkumisest, aga lepingu rikkumisi ei arutata mitte kriminaal-, vaid tsiviilkohtus.

Seega tulnuks Liis minu arust õigeks mõista.

Ta ise ütles, et ajakirjandus mõistis ta süüdi ja eks ta nõnda ju oligi. Kui Eesti Ekspress kirjutab, et Liis Haavel on hirmus pätt, kes ainult sepitseb plaani, kuidas järgmisel vanaätil või -mutil nahka üle kõrvade tõmmata, siis mis jääb kohtunikul üle kui sama arvata. Eesti Ekspress, Delfi ja teised kirjutavad ju vaid tõtt ning kus sa siis tohid tões kahelda.

Eesti Ekspressi, Delfi jt õiglasest vihast oli üles köetud ka rahvas ning paljud (nt blogija Veiko Rämmel, kes oli väga pahane, et Liis Haavel ei saanudki "teenitud" karistust) ootasid, et täna hommikul jõuab kätte see hetk, mil mööda Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja treppe hakkab voolama Liis Haaveli ja Vello Loidi veri.

Aga näe, ei hakanud. Kohtunik oli leebe, määras Liisile vaid neli kuud reaalset ning Liis lahkus kohtust kui roosiaia kuninganna.

Üks saaga on lõpule jõudnud. Ning möödas on aeg, mil Eesti Vabariigi hädad sai ajada Liis Haaveli ja Vello Loidi kaela. Mil valitsuse tegematajätmiste asemel sai kirjutada sellest, kuidas Liis Haavel üksikutelt vanainimestelt viimse varanatukese välja pettis, kuis Vello Loit koerakutsikaid tappis ja Kanal 2 reporteri nina all rusikaga vehkis.

Uued liishaavelid

Nüüd tuleb mingi muu teema välja mõelda, mille kallal võtta. Et mitte rääkida sellest, kuidas euro äkki ei tulegi. Ja kuidas iga päevaga tekib juurde inimesi, kelle päeva söögiraha on nelikümmend krooni (sentides). Ja kuidas kohe hakatakse kodudest välja tõstma inimesi, kellel ei ole mitte kuhugile minna.

Seepärast on Ansipil & co-l kihku-kähku vaja välja mõelda uus Liis Haavel. Et küsida ajakirjanikelt: aga miks te ei kirjuta neist? Vaadake, mis NEMAD teevad!

Osaliselt on too uus liishaavel juba leitud - need õnnetud sissetuleku kaotanud mehed, kes ei jaksa enam oma lastele elatist maksta. Kunagised ühiskonna tugisambad, pillars of the earth, nüüdsed häbistatud.

Lang ongi nad juba jalgupidi üles riputanud, aga ajakirjanikud ei kiirusta konti haarama. Miks? Sest ka ajakirjanik on mees, ka tema võib kaotada töö, ka tema naine võib ta maha jätta, võtta lapsed ja hakata hiigelsuurt elatist nõudma. Kas ta jaksab siis seda maksta?

Majanduskriis on sõda ja väga paljud võitlusvõimelised mehed on ses sõjas haavata saanud. Neid peaks tohterdama ja uuesti jalule aitama, mitte kraavi lamama jätma või ühishauda matma. 

Mis jääb riigile, kes hävitab oma lahingus haavata saanud mehed? Sellele riigile ei jää mitte kui midagi, sest mehed on ainsad, kes suudavad seda riiki kaitsta. Kui pole ärksaid, võitlusvõimelisi mehi, siis pole mitte kedagi. Mitte midagi.

Kui te sellest praegu aru ei saa, härrased Lang ja Ansip, siis järgmiste valimiste päeval saate.