Nädal aega ilma kartulita, minu tähelepanekud

Kuigi kartulit ei peeta allergeeniks, eriti Eesti arstid, mistõttu ka ajakirjanduses peetakse kartuli söömist pigem tervislikuks kui probleemseks, oli seda suurem minu üllatus, kui HÄSTI mõjus kartulist loobumine.

Kõigepealt muutusid kõik meeled palju erksamaks. Seda nii 3-4 päeva pärast kartuli ärajätmist. Näiteks haistmine. Mulle avanesid täiesti uued lõhnad, mida ma ei mäleta, et oleks kunagi tundnud ja millest mul varem aimugi polnud. Näiteks tänaval jalutades tunnen koerte ja kasside pissi lõhna, ja, NB!, mulle tundub, et suudan eri koerte pissi lõhna eristada. Nii palju eri lõhnu, mida ma varem üldse ei tundnud!!! Minu ees on justkui avanenud täiesti uus maailm. Kodus vannitoas tunnen lõhnaõli pudelite lõhna.

Samuti muutus erksaks maitsemeel. Toidud muutusid maitsvaks ka ilma ohtra maitsestamiseta. Ka nägemine muutus justkui teravamaks. Värvid on erksamad.

Siis kadusid kõhust ära gaasid, millest ma polnud lahti saanud. Ja üldine enesetunne muutus palju paremaks. Tundsin, et mul on palju rohkem energiat, suutsin lugeda järjest läbi mitmeid ajakirju ja muid tekste ilma et oleks väsinud või tüdinud.

Samuti on tänaseks kätelt kadunud ekseem, mille arstid klassifitseerisid psoriaasiks (mis ei ole ravitav), mis on mind lapsest peale saatnud, mis on aeg-ajalt vähenenud, ent millest ma polnud lahti saanud. Arstid kirjutasid ekseemi leevendamiseks hormoonkreeme, näiteks hüdrokortisooni omi, ent ka need ei aidanud. Mitte ükski neist sadadest kreemidest polnud aidanud, mida olen viimase 15 aasta jooksul proovinud.

Koos kartuliga kadus krooniline nohu, mis on mind samuti lapsest peale saatnud, ja mis muutus eriti väljakannatamatuks just sügisel ja talvel, põhjustades ägedaid ninaneelu ja põskkoopa põletikke, mida ma olin varem ravinud antibiootikumidega.

Siis kadusid kartuli ärajätmisega verevarustuse häired, mis mind samuti lapsepõlvest saatsid, ning millele arstid polnud suutnud mingit seletust leida. Mu näkku tuli uuesti veri, põsed läksid kenasti õhetama, silmadesse tuli terve läige, ning huuled said tagasi jume, nagu Irja üllatusega avastas. Varem oli nägu väga kahvatu ja mulle tundus, et mida aeg edasi, seda kahvatumaks muutus. Nüüd tundsin, kuidas veri hakkas taas ringi käima. Enam ei külmetanud sõrmeotsad ja varbad, mis mind alati talvel vaevas. Kadus külmatunne, mis mind oli juba aastaid vaevanud, nii et vahel oli külm ka suvel. Ma polnud sellele seni mingit seletust leidnud. Mõtlesin, et see on seotud sellega, et ma ei tee piisavalt kõvasti sporti, ja seda arvas ka mu isa, kes sundis mind lapsena igapäevaselt trennis käima, ent külmatunne ei kadunud isegi siis, kui päevad läbi trenni tegin. Vastupidi, ka trenni tehes hakkas külm. Isegi suusamaratoni sõites hakkas vahepeal külm.

Ja nüüd on siis ka see selge, mis oli saladus, mis mu tervist pärast Irjaga kohtumist mõnda aega turgutas: ma ei söönud kartulit. Tõesti, viis aastat tagasi suvel ei valmistanud ma mõnda aega ise kodus süüa ning allergianähud kadusid. Ning tulid talvel uuesti tagasi, kui hakkasin kodus taas kartulit keetma või praadima. kartuli koorimisest, ainuüksi kartuli käeshoidmisest tekkisid sõrmedele lõhed, mis on nüüd, nädalaga, täiesti kadunud.

Kirjutasin nädal aega tagasi, kuidas üks Soome uurimus tegi kümmekond aastat tagasi kindlaks, et 3/4 uurimisalustest omas ülitundlikkust kartuli suhtes. Irja avastas selle artikli, kui hakkas uurima, miks mu vaevused ära ei kadunud vaatamata sellele, et sõin vahepeal ainult kartulit, mille kohta öeldakse, et see ei saa mingeid vaevusi põhjustada. Mina hakkasin juba kahtlustama, et äkki pole joogivesi õige või on õhk saastunud. Ent Rakveres peaks nii õhk kui vesi olema priima.

Ma ise poleks eladeski uskunud, et kartul võib põhjustada mingeid probleeme. Ja ma ei usu seda päriselt veel praegugi, olgugi, et kartuli ärajätmine on sedavõrd hästi mõjunud. Igal juhul ei söö ma nüüd mõnda aega enam kartulit, ning kartuliga samasse perekonda kuuluvaid vilju nagu tomat, punane ja roheline pipar, paprika, munataim, ning raporteerin regulaarselt oma tähelepanekutest.

Ma võin nüüd, pärast nädalast kartuli-vaba dieeti väita, et mitte ühegi teise toiduaine ärajätmine pole nii hästi mõjunud kui kartul. Kui jätsin ära piimatooted, kadus keha paistetus ja mitmed põletikud, ent ekseemid jäid alles. Kui jätsin ära gluteeni sisaldavad leivatooted, kadus kõhulahtisus. Ent pärast seda muutus enesetunne kohati veel kehvemaks, sest kõhtu kogunesid gaasid ja need ei tulnud enam välja, nagu varem, kui sõin leiba. Samas ei soovinud ma hakata leiba ainuüksi selleks uuesti sööma, et kõht uuesti lahti saada. Proovisin liha ärajätmisega, see leevendas vaevuseid, aga ka see ei aidanud lõplikult gaasidest lahti saada. Lõpuks sõin põhiliselt ainult kartulit ja riisi, ent probleemid jäid alles. Kahtlustasin riisi, ning sõin lõpuks ainult kartulit. Ja loomulikult jäid ka probleemid alles, kuigi järgisin igati tervislikke eluviise: ei tarbinud tilkagi alkoholi, ei suitsetanud, liikusin palju looduses. Hakkasin juba kahtlustama, et äkki on põhjus taimeteedes, mida ma kartulitoitude kõrvale jõin. Või joogivees. Ostsin poest Värska vett, aga see ei muutnud asja. Olin täielikus kimbatuses. Kahtlustasin kõike muud kui kartulit.

Pärast kartuli ärajätmist olen söönud põhiliselt tatart ja riisi. Ostsin Tallinnast XL Säästukast, sealt kus varem asus SuperNetto terve suure koti risotto-riisi (7 kilone pakk 180 krooni), mis tuleb odavam kui kilokaupa osta, ning söön põhiliselt riisi. Mis maitseb ka niisama koos Kikkomani sojakastmega (liitrine pudel maksab Rimis 100 krooni) väga hea. Ent olen otsinud välja ka kokaraamatud, et hakata rohkem tegema eri liiki risotto'sid ja paella't. Riisi kõrvale olen keetnud ka punast peeti, ning lõiganud sibulat.

Proovisin, igaks juhuks, ka musta leiba, ent see lõi kõhu 15 minutiga lahti ja kõik tuli lurinal välja. Mõtlesin, et väga hea, nüüd tulid ka viimased kartuli jäägid välja. Mis mulle meeldib, nüüd saan rahulikult juua Sati Moka kohvi, mis varem, kartuliga koos tarbides põhjustas kehva enesetunnet. Nüüd aga tundsin, kuidas kohv mõjus pigem hästi.

Tomati suhtes olin täheldanud tundlikkust juba teismelisena, kui aitasin suviti isal suvilas tomateid kasvatada. Siis hakkas ükspäev kasvuhoones nii halb, et ma ei saanud enam terve suve kasvuhoonesse sisse minna ja ei suutnud ühtegi tomatit mitu aastat süüa. Olin selleks ajaks pea iga päev olnud kasvuhoones, kastnud tomateid ning lõiganud võrseid. Teadsin, et tomat võib mul probleeme põhjustada, aga et seda võiks teha kartul, selle peale ei osanud ma eladeski tulla. Olin ju kartulit söönud lapsest peale, kogu aeg, seda sõid kõik teised ka ja keegi ei hoiatanud, et sellega võiks mingeid probleeme olla. Teadsin, et valguse käes roheliseks värvunud kartul võib olla mürgine, aga et tavaline valge kartul võib olla probleemne, see oli suur üllatus.

Igaks juhuks ei söö ma nüüd ka enam mõnda aega tomatit ega ka teisi kartuli ja tomati sugulasi nagu piprakaunad ja paprika.

Mis kartulisse veel puutub, siis mis oli üllatav, mõned päevad pärast kartuli ärajätmist ilmnesid teatud võõrutusnähud nagu loidus ja naha kihelus. Ent need vaevused kadusid ja pole enam tagasi tulnud. Võimalik, et kartul mõjub samamoodi narkootilise ainena nagu tubakas, mis kuulub kartuliga samasse perekonda. See võib olla ka põhjus, miks kartuli söömisest on raske loobuda.