Kas te rakendaksite murtud kontidega looma ja paneksite ta enda heaks tööle? Ilmselt mitte, eks. Selle eest võidakse teid isegi karistada, kui loomapiinajat. Rahvusvaheline üldsus võitleb agaralt eri liiki loomavõistluste vastu, kuna neis võivad loomad viga saada. Äsja ahhetas pool maailma, kui nägi, millistes tingimustes Soomes karusloomi peetakse. Ent samal ajal kiitis kogu maailma avalikkus takka tele-ekraanil murtud roidega piinelnud nais-suusatajale, kes pärast finišit oimetuna kokku kukkus, nii et ma mõtlesin, et ta annab otsad.
Ma tahaks küsida, kas see on sport, mu kallid sõbrad?! Ja vastan ise: nalja teete?! Sport, vähemalt klassikaliste arusaamade järgi on eelkõige tervist taotlev tegevus või ala, kus siis aeg-ajalt võetakse üksteiselt mõõtu rahvusvaheliselt. Ent see, mis praegu toimub olümpiamängudel, on hoopis midagi muud. See pole isegi Jackass. See on sõda. Kus inimesed surevad, saavad haavata, ja haavatuna saadetakse rindele. See ei ole kindlasti sport. Kaugel sellest.
Mõned päevad tagasi oli siinsamas kohvikus juttu sellest, kuidas Eestist olümpiale saadetud Eveli Saue nuttis lahinal. Eveli blogist võib lugeda, kuidas ta vigase ja haigena võistles. Mul hakkas sellest noorest naisest väga kahju. Ja tippspordi köögipool, mida ta kirjeldab, on lausa masendav. Kas spordivaldkonna otsustajatel siis pole tõesti niipalju vahendeid, et lasta sportlastel korralikult terveks saada, enne kui neid võistlema saata?! Isegi Kristiina Šmigun oli kuuldavasti enne võistlemist haige. Haigena enda pingutamine võib aga tervisele suure põntsu panna.
Ma teen ettepaneku hakata boikoteerima olümpiamänge, mis on spordist valgusaastate kaugusel ja sarnanevad pigem Afganistani-operatsioonidega. See üleskutse võib paista naiivne, ja küllap arvatakse, et sellest ei muutu midagi, ent olukorras, kus inimeste tervis on niigi kehvas olukorras, ja seda üle maailma, ei tohiks riiklikult reklaamida enda piinamist, oma tervise kahjustamist. Sest mis kasu on suitsetamise, alkoholismi või muu sarnase enese piinamise vastu võitlemisest, kui riik eraldab suuri summasid samasuguse tervistkahjustava tegevuse promomiseks suurel areenil. Minu meelest peaks olema üleval lausa hoiatused: Olümpia tapab!
Peatage olümpia! Vähemalt sellisel kujul.
25 kommentaari:
Palju õnne ETV-le!
Palju õnne ETV-le mis ei lase vaadata netis Vancouveri ölümpia mängude otseülekandeid välismaale küüditatud Eestlastel.
Maalehest:
Maalapsed, need küüditatud
Rauno Lukka
07. jaanuar 2010 19:00
http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/maalapsed-need-kuuditatud.d?id=28339517
Grusiini lugu...
Võrrelgem seda lugu EURONÕUETEGA...rahvast peedistatakse igasuguste Euronõuetega ja Ölümpia mängudel ei suudeta tagada sportlastele turvalisust,ning tagatipuks sportlane jäi veel süüdi...
Eesti ei suuda isegi tagada otseülekandeid väljamaale küüditatud eestlastele.
Olgem ausad - gladiaatorite surma ainult oodatakse, sest see müüb ! Pole vahet, kas suvistel või talvistel heitlustel. Mäesuusatamise helgenad hetked ongi kondimurrud, mitte sajandik sekundid. Kui keski ehitaks sellise kelgurenni tivolisse, oleks ta 10 korda juba kinnimajas.
Täiesti nõus.
Ise muide olen selline "veidrik", kellel on terve täiskasvanuea jooksul olnud sügavalt suva kõikvõimalikest olümpiatest ja spordivõistlustest (praegu muideks ka ei teadnudki, et mingi olümpia üleüldse käib :)), samas kui kõik tuttavad jälgivad hinge kinni pidades ja kaasa elades.
Mis ei tähenda aga samas kaugeltki, et ise spordiga ei tegeleks...
Sellisel kujul nagu sporti praegu propageeritakse, õieti spordi VAATAMIST. See tekitab ainult inimestes alaväärsuskompleksi, sest neid pannakse uskuma, et ainuke tõeline sport on tippsport ja tavaliselt "meiel" pole kunagi sinna asja.
Vaadatakse silmad jõllis, kuidas keegi keppidega end lume peal lattidel edasi lükkab ja unustatakse, et samal ajal on riigis kakssada tuhat töötut.
Selle asemel et jalutuskäik ette võtta või väike metsamatk, vahitakse lollikasti ja aetakse närviliselt endale õlut ja rämpstoitu sisse.
Ega asjata ei pea valitsejad tähtsaks, et eelkõige olgu rahva meel lahutatud. Sest muidu ta muutub kurjaks ja rahulolematuks. Ja see ei tõota head.
Kirjanik H. G. Wells (1866-1946), kes oli vabamüürlane ja Maailmariigi propageerija, kirjutas, et tulevikus hakatakse ehitama suuri areene, kus massid saavad oma meelelahutusannuse kätte.
Seal saavad nad oma hõimuteadvust välja elada, elada kaasa ülemakstud sterodifriikidele, mis on tegelikult oma elu ja perekonna kaitseks tekkinud instinkt.
Te ajasite Ansip ja Co'le eile ikka tõsiselt hirmu nahka, järgmine kord on pressiüritusel juba automaatidega turvamehed I&I eest kaistmas :)
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=29276439
19 veebruar 2010 15:32-le
Ja edasi?
Mida me sinu infoga peale hakkame?
Ei noh,kõik on õige mida sa kirjutasid aga ma näen,et sinul on enam aju potensiaali ja sestap loodan sinult kuulda midagi enamat kui vaid millegi konstateerimist.
Kas võiksid kaasa rääkida teemal:
http://elektritsaabtasuta.blogspot.com/2010/02/kuidas-taastada-eesti-kula.html
?
Räägib inimene kes pole oma elus arvatavasti minutitki sporti teinud.
PS. Onanism pole sport.
Sport s.h. eriti tippsport on tervisele kahjulik, kehakultuur aga kasulik
Onanism on täiskasvanute ja noorte organismide kehakultuurne tegevus.Väga mõnus vahepala arvutitööle, n.ö. tereviseminut :)
http://sportonmunnidele.blogspot.com/
MUHAHAAAA! Küsimus Innole või Irjale
Pressikonverentsil, kus Liina Lepikul kannatus I&I iba peale katkes ja laskis lõpuks tolad välja juhatada (väga õigesti tegi muidugi):
Inno: Vabandust, aga miks ma ei tohtinud küsimust esitada?
Lepik: Tegemist on pressikonverentsiga
Inno: Aga ma olen ajakirjandusväljaande esindaja ju.
Lepik: Ja palun väga, millise?
Inno: Inno ja Irja kohvik.
Lepik: Ei, see ei ole ajakirjandusväljaanne.
Inno: Aga, kuule, mis on ajakirjandusväljaanne?
Inno on kirjutanud:
Ja see blogi pole kunagi pretendeerinud mingile absoluutsele tõele, millele pretendeerib näiteks ajakirjandus. Tegelikkuses on muidugi ka ajakirjandus tõe illusioon, sest tavaliselt küsitleb ajakirjanik vaid 3-4 inimest, kes võivad küll palju teada, aga ei pruugi kõike teada. Selleks, et peaaegu kõike teada, peaks küsitlema iga loo tarbeks 100 või enamat inimest. Aga seda ajakirjandus ei jaksa.
Blogi on puhas ilukirjandus. Ta oli seda, on, ja selleks ka jääb. Ja sellisena tuleb teda võtta.
Inno on kirjutanud:
Miks peaks politsei meile kallale tulema? Blogi on avaldamata raamat, ilukirjandus. Keegi ei võta siin avaldatut mingi absoluutse tõe pähe.
Nüüd siis küsimus:
Kas õigus on mustlasneiu Liina Lepikul, kes ütles teile, et tegemist pole mingi ajakirjandusväljaandega, või teil, kes te väidate hetkel, et tegelete ajakirjandusega?
Ise oma tola mängimisega küsisite, et teid paika pandaks ja välja visataks.
Maha Olümpiamängud jmt kui kaasaegsed gladiaatorite võitlused(teadlased on tõestanud, et liigne füüsiline koormus kehale pärsib aju tegevust).
Elagu tervisesport.
Mis teadlased? Needsamad sõltumatud Šveitsi teadlased, kes alatasa Fairyt ja Brefi testivad? No pic, no proof
Mulle on Innole hoopis selline küsimus: teada on, et tänapäeval on suureks probleemiks narkomaania. See ei ole enam "süstivate narvalaste" sündroom, vaid narkomaania levib kõikjal- kõikides ühiskonnakihtides, varjatult, poolvarjatult ja kindlasti ka teatud seltskondade seas populaarselt uhkeldades. Kuulujutud räägivad ka , et narko liigub poliitikas, suisa suurte ninade seas.ehh, ninad, hea sõna, nina nad ju kasutavadki tõenäoliselt , sest usun, et suurte ja rikaste seas on populaarne just kokaiin, sest väidetavalt ei saa peaaegu keegi aru, kui seda manustanud oled... Mida sa oled kuulnud? Kas mõni kohvikuline julgeb ka mõne nime välja öelda? See on ju samamoodi hävitav ja jube nagu näiteks vägistamised ja pedofiilia. Kuidas me laseme otsuste tegemisele narkouimas riigitegelasi? Ja neid on KINDLASTI Minu kõrvu on jõudnud kuuldused ühest suurest ja rikkast, kes nüüd on tähtis nina Euroopas ja pidi ka olema kokaiiniga sina-peal...
kui narkootikumide teema juba tõstatati, siis huvitaks millise erakonna tipp-poliitikud inno hinnangul kõige tõenäolisemalt narkot panevad regulaarselt? mina arvan, et IRL res publica poole mehed ja keskerakond.
Ülla-ülla!
Kullakesed, see on ju kogu aeg teada olnud, et viimase aja tippsport on sportlasele enese tapmine. Suur osa väga erinevate aladega tipptasemel tegelejatest on pika sportlaskarjääri lõppedes praktiliselt invaliidid. Oma põrutava avastusega oleksite võinud sama hästi välja tulla aastal 1920. Algsetest olümpiaideaalidest, kus aadlimehed tooli peeretamisest korraks tagumikku kergitavad, et sooritus ära teha, on tänapäeva tippsport ikka väga kaugel. Ollakse taqasi Rooma ajas, kus gladiaatorid elasid ja surid nii nagu pööbel soovis.
Edgar ei kanna käekella, ta ise otsustab, mis aeg on.
*Edgar mängis kord vene ruletti täielikult laetud relvaga. Ta võitis
*Alkohol ei mõju Edgarile, alkohol ise jääb temast purju.
*Ei ole olemas evolutsiooni teooriat. On olemas nimekiri loomadest kellel Edgar lubab elada.
*Edgari majal ei ole uksi on ainult seinad, ta lihtsalt kõnnib neist läbi.
*Edgar ei söö mett. Ta mälub mesilasi.
*Edgar ei kanna kondoomi, sest Edgari eest ei saa ennast kaitsta.
*Edgari pulssi mõõdetakse Richter'i skaala järgi.
*Farmi Gabriel ütles kord, et ta on maganud 22 000 naisega. Edgari jaoks on see vaikne teisipäev.
*Edgar suudab plaksutada ühe käega.
*Edgar on põhjus, miks haava lehed värisevad.
*Jeesus suutis veest veini teha, Edgar tegi vee, veini ja Jeesuse.
*Freddy Krueger näeb Edgarit oma õudusunenägudes
*Edgar suudab jagada nulliga
*Eelmistel kohalikel valimistel sai Vilja 5846 häält, nendest 1400 andis Edgar.
*Kui liikluspatrull Edgari kinni peab, siis üldjuhul pääseb politsei hoiatusega.
*Edgaril kulub 20 minutit, et ära vaadata saade "60 minutit".
*Kui Reformierakond annab pensionäridele 500 krooni ja Keskerakond annab 500 krooni, siis Keskerakond on andnud rohkem kui Reformierakond.
*Edgar on ainuke inimene, kes suudab pöördukse pauguga kinni lüüa.
*Edgar on ainuke inimene, kes suudab uute objektide nurgakivi panemisel oma käejäljed kivistunud betooni suruda.
prank http://www.youtube.com/watch?v=dj594nbCooU
19:09le:
see intervjuu jäi kuidagi poolikuks, Irja jätkas: andmekaitseinspektsiooni jaoks on blogi ajakirjandus ning Inno ütles, et kui ühe valitsusasutuse jaoks on blogi ajakirjandus, siis miks teise jaoks ei ole?
Tuletan meelde, et andmekaitseinspektsioon algatas blogi suhtes väärteomenetluse just lähtuvalt sellest, et see pole inspektsiooni jaoks ilukirjandus.
No aga eit on sul ju superjurist, Urro. Las teeb siis AKI-le selgeks, vastavalt sinu enda ammendavatele definitsioonidele, mis 19.09 kenasti välja tõi, et teie käesolev lampkast on ilukirjandus! Või paned kelgunööri - kust tuul, sealt meel - edasi?
Sul Inno on depressioon ja on vaja palju õppida,näiteks optimismi.
Üks üdini mannetu lugu Äripäevast:
Optimism on õpitav.
http://live.sekretar.ee/blog/2010/02/17/Opitud_optimist
17.02.2010
Õpitud optimist
Kristjan Otsmann
Halb uudis: pessimistid kulutavad optimistidest rohkem aega. Hea uudis: optimism on õpitav.
Just selliste järeldusteni jõuab Martin Seligman oma raamatus „Õpitud optimism“ („Learned Optimizm").
Mis vahe on optimistil ja pessimistil peale selle, et optimisti arvates elame parimas maailmas võimalikest ning pessimist kardab, et see ongi nii? Seligman näitab kolme tunnust.
Esimene neist on jätkuvus. Kui pessimistil läheb midagi halvasti, siis ta ütleb, et see on alati nii. Kui asjad lähevad hästi, siis pessimist leiab olevat selle üksikjuhuse, sest tavaliselt on asjad ju kehvasti. Optimistiga on lood vastupidised: halb vahejuhtum kuulub juhuste hulka, sest elu kulgeb ju üldjuhul hästi.
Teine tunnus on kõikehõlmavus. Pessimistid kalduvad rääkima sellest, et mida iganes nad ka ei prooviks, halvad asjad juhtuvad ikka, seevastu head asjad sünnivad vaid vahel harva ning on täiesti ennustamatud. Optimist väidab, et asjad lähevad alati hästi, kuid vahel harva tuleb ette, et mõni asi läheb lörri. Ehk siis kas maailm on pigem halb või pigem hea.
Kolmandaks tunnuseks on seos endaga. Pessimist leiab, et kui asjad lähevad halvasti, siis tema põhjustas selle – seevastu positiivsed sündmused on juhuslikud ega ole tema tegevusega seotud. Optimistiga taas lugu risti vastupidine – ta põhjustab positiivseid sündmusi ning äpardused on puhas juhus.
Loomulikult teeb siin tööd ka võimendusefekt: pessimist mõtleb oma maailma üha hullemaks ning optimist üha paremaks, see omakorda suurendab veelgi halbade ja heade sündmuste hulka.
Nüüd läheb asi põnevaks: Seligmani uurimustöö näitab, et optimistlikud meeskonnad kohanevad kiiremini, tulevad projektidega kiiremini toime ning toimivad efektiivsemalt kui pessimistlikud meeskonnad. Seega peale selle, et optimisti maailm on mõnusam koht elamiseks hoiab optimism aega kokku.
Nii nagu abitus on õpitav, on seda ka optimism. Kui asjad kisuvad viltu, väldi muremõtteid ning kirjuta selle asemel probleem üles, et seda hiljem rahuliku meelega vaagida. Otsi negatiivsete sündmuste ja halbade üllatuste puhul alternatiivseid seletusi ja põhjuseid – püüa mõista, miks asjad tegelikult on nii ning uuri teiste inimeste käest, mida nad arvavad.
Võta nüüd hetk, vaatle inimesi, kellega koos töötad ning mõtle hetk järgmiste küsimuste üle:
1. Kas inimesed su ümber on pigem optimistlikud kui pessimistlikud?
2. Mis juhtuks, kui oleksime rohkem optimistlikumad?
3. Kuidas sa saad neil aidata olla optimistlikumad?
Muide, ega pessimism ole halb. Seligman ütleb, et mõõdukad pessimistid tulevad tegelikult eluga paremini toime kui paduoptimistid, sest nad elavad realistlikumas maailmas.
to 20:48
reformarid panevad kokaiini.
vaesed keskerakondlased speedi.
Kesikud panevad kräkki ja nende toetajad/valijad Lasnamäelt Valget Hiinlast, vabal ajal ka anašad.
Lisan veel ühe tippspordi vastase kommentaari mõtisklemiseks- Keskajal olid kõige põlatumateks seisusteks näitlejad ja sportlased.
Andri
Kukkunud ja valudes piinelnud Triin Ojaste: "Tahaks ropendada...
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=367929
Postita kommentaar