Kui vaadata nn edgargate'i kui õppetundi, siis näitab see Savisaare PR-meeskonna äärmiselt madalat võimekust. Mis kokkuvõttes viis selleni, et vahepeal lambukese kostüümi pugenud poliitiku seest tuli taas välja vana ninasarvik, kes linnakassa teerulliga kõigest üle sõitis. On täielik ime, et üks mees linna raha nii vabalt kasutada saab. Võiks isegi öelda, et pigem on see selles loos kõige olulisem küsimus. Kõik teavad, kui raske on muidu riigi või omavalitsuse kassast raha kätte saada, millist aeroobikat peab selle nimel tegema. Aga siin võtab üks mees mitu miljonit üleöö lambist, puistab selle laiali ja keegi ei köhi ka. Samal ajal pole linnal raha kõige elementaarsemaks lumekoristuseks.
Edgargate'i loos olid selle peategelasel kõik trumbid peos. Tal oli teada, mis tegelikult toimus, ning tal oli ka enam-vähem teada, mida teised teavad. See on umbes sama, kui mängida pokkerit nii, et sul on teada, mis kaardid on nii sul endal kui ka vastasel käes. Samuti olid tal rihma otsas temast raamatut kirjutav Postimehe ajakirjanik ja seeläbi ka riigi juhtiv päevaleht. Rääkimata tema enda loodud infoagentuurist, ajalehtedest ja oma telekanalist, mida küll eriti keegi ei loe ega vaata, aga mis raskel ajal on "abiks ikka". Sellise "varustusega" oleks saanud teha imesid, panna jõed teistpidi jooksma, piltlikult öeldes. Aga meie loo peategelane langes taas oma suure võimukuse ja paranoia ohvriks. Ning selle asemel, et mängida suurt mängu, sattus paanikasse ning tegi ühe prohmaka teise otsa. See juhtus pärast seda, kui Kapo otsustas avalikustada selle info, mis neil Savisaare kohta oli. Mida Savisaar ise poleks eales uskunud, nagu ta ise ütles, läks ta Kapoga koguni koostööle. Kujutate ette, meie suur rõhutute kaitsja läks ise koostööle selle asutusega, mida ta kõiksugu karmide väljenditega on sõimanud ja kutsunud poliitiliseks politseiks ja Ansipi tööriistaks. Nagu väike poisike, kes on õunaraksus vahele jäänud ning kes keretäie kartuses on valmis kõik oma sõbrad sisse rääkima. Meenutab kergelt seda meest, kes nn lindiskandaali ajal oma naise püssitoru ette lükkas.
Ühtlasi näitab edgargate, kui võimas relv on avalikustamine. Nii nagu hävitas avalikustamine NSV Liidu, nii hävitab ta iga totalitaarse süsteemi, olgu ta siis väike või suur. Ega asjata Hiina pole loonud suure raha eest oma enda internetti ning Savisaar loonud oma meediat. Ja nii nagu kuulutab Hiina, et ainult tema enda meedia räägib tõde, nii kehtib sama ka Savisaare kohta. Ning paradoksaalsel kombel on just avalikustamine, selline lihtne asi kõige võimsam relv sellise suletuse vastu. Siin pole isegi vaja mingit jalgratast leiutada ega olla doktorikraadiga PR-spetsialist. Tallinna linnapea võib kulutada miljardeid kroone asja kinnimätsimiseks, ent kui info avalikustada, siis kukub kaardimajake kokku. Ja avalikustamine, nii imelik kui see ka pole, ei maksa enamasti mitte midagi. Võtkem kasvõi viimase aja kõige tuntum avalikustaja Julian Assange - tema eelarve on olematu võrreldes nende asutustega, kes teda vaigistada püüavad. Ent, nii nagu elu näidanud, vaigistamine ei õnnestu.
Kuidas Savisaar võiks loost veel suht normaalselt välja tulla? On selge, et siin ei aita enam mingi marionett-tõekomisjon ega erakonna rakukeste kestvad kiiduavaldused. Parem rääkigu ära, nagu asi oli, või mis veel parem, kirjutagu raamat: „Kuidas ma venelastelt raha küsisin". Kaotada pole enam suurt midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar