Kui esimene euro-eufooria ning -šokk läbi saavad, siis hakkab selginema ka Eesti tulevikupilt, ent on selge, et vaatamata eurole püsib väga kõrge tööpuudus veel väga pikka aega ning kujuneb lähiaastatel valimiste peamiseks teemaks.
Võib vastu vaielda, et kuidas siis nii: euro peaks tooma investeeringuid, suurendama turismi käivet ning sedasi aitama kasvatada majandust ja looma uusi töökohti. Samas peab märkima, et Eesti on end defineerinud euro-alana, millesse on sisse kirjutatud tagasihoidlik kasv. Nüüdki on juba räägitud, kuidas Eesti peab läbi eurotsooni osa oma rikkusest, ehk sellest kasvust ära andma neile, kes on suurte laenude tõttu suures hädas, vaatamata sellele, et neis hädaorgudes on inimeste heaolu palju suurem ning sissetulekud kõrgemad. Eestisse raskesse olukorda jäänud maksumaksja peab oma nappidest reservidest toetama riike, kuhu on parema palga peale tööle läinud tuhanded eestlased. On absurdne, et vaene peab enda õlul kandma rikast, ent nii see elus paraku on, ja on olnud tegelikult aegade algusest. On samas ka paradoksaalne, et selle rikkuse, mis Eesti oma elanike arvelt euro ettevalmistuses kokku ajas, peab ta nüüd käest ära andma. Seda ka kaudselt, kui arvestada, et eurotsooni pääsemiseks pidi valitsus võtma Eesti Energiast välja 3 miljardit krooni, nüüd tuleb see tagasi panna, mis tarbijatele tähendab kõrgemat elektrihinda. Ehk siis: Kreeka, Hispaania, Iiri ja teiste sarnaste riikide kriisid tuleb kinni maksta Eesti elektritarbijal, ehk sisuliselt kõigil elanikel. Eurost saavad otseselt kasu vaid need, kes on võtnud euros eluasemelaenu ning keda krooni säilitamine ja sellega kaasneda võiv krooni kursi alandamine oleks valusalt löönud, kes oleks võinud oma eluasemest ilma jääda. Kaudselt oleks kannatanud ka pangad, kes on kokku ostnud suures koguses kinnisvara ning kelle varasid oleks krooni kursi alandamine väga valusalt löönud, võimalik, et mõne suure Skandinaavia panga isegi pankrotti viinud. On räägitud, et Island ja Iirimaa pidid kinni maksma pankade kahjud, läbi selle, et maksumaksja raha eest päästeti pankade vara, ent seda pidi tegema ka Eesti maksumaksja, päästes suurte Skandinaavia pankade vara. Selle hind on Eestis üha tõusnud maksukoormus ning suur tööpuudus.
Eesti suurim probleem on, ja oli juba enne finantskriisi strukturaalne tööpuudus. Seda aitas üksvahe korvata ehitus- ja kinnisvarasektori kiire kasv, mis aitas peita tegelikku tööpuudust. Ehk siis seda, et neis ameteis, mida turg pakub, pole piisavalt ettevalmistatud tööjõudu. Pärast finantskriisi pole olukord märkimisväärselt paranenud: mehed, ja ka naised, kes vahepeal tegelesid kinnisvara ja ehitusega, on läinud välismaale samasugustele juhutöödele, olles nõus töötama palga eest, mis on veidi suurem või võrdne sealse töötutoetusega, mistõttu neis ameteis kohalikud töötada ei soovi ja need on avatud tulijatele. Töökäed, kes võiks ja peaks aitama üles ehitada Eesti riiki ja majandust, on Eesti riigi ja majanduse jaoks kadunud. Miks? Sest neil pole piisavalt ettevalmistust, sest nende ümberõppe peale õigel ajal ei mõeldud ja nüüd on juba hilja, sest paljud neist on Eesti jaoks kadunud: nad on soetanud välismaal uue kodu, lapsed käivad välismaal koolis, nad maksavad seal makse ja käivad Eestis heal juhul vaid pühade ajal.
Strukturaalne tööpuudus omakorda tekkis pärast NLiidu kokkuvarisemist, kus Eestist kadusid terved sektorid, ettevõtetest rääkimata. Kümned tuhanded "vale" hariduse ja ettevalmistuse saanud inimesed jäid tööta. Lootus, et turg ise nende elu ja olukorda reguleerib, ei pidanud kahjuks paika, nii nagu ei suutnud turu imettegev käsi reguleerida rahvusvahelist pangandust, võimaldades suurte mullistumiste teket. Samasugune olukord valitses pärast Saksamaade ühendamist Ida-Saksamaal, kus ossid läksid massiliselt lääne poole tööle kõrgema palga peale, idas jäid tühjaks terved linnaosad, muu hulgas ka Berliinis, mis alles nüüd, mitukümmend aastat hiljem on hakanud keskvalitsuse rahasüstide toel taastuma. Idas püsib tööpuudus jätkuvalt kõrge. Samasugune olukord ohustab ka Eestit, kus inimesed, kasutades Euroopa Liidu ühisraha, tööjõu ja kapitali vaba liikumist lähevad parema palga peale läände. Seejuures lahkuvad kõigepealt just parimad spetsialistid, keda juba aastaid tagasi otsisid tikutulega taga Eesti kohalikud ettevõtjad. Kui lahkuvad spetsialistid, lahkuvad ka ettevõtted, ja sellega koos investeeringud. Euro tuleku puhul räägitakse küll investeeringute kasvust, aga kuhu need investeeringud tulevad, kui juba praegu pole piisavalt inimesi, kes neid investeeringuid püsti hoiaks ja kasvataks. Investeeringute tagamiseks peaks Eesti hakkama massiliselt sisse vedama odavat tööjõudu, nagu tegi seda ka nõukogude võim, et laiendada Eestis tööstust. Samas on näidanud Euroopa, ja ka Eesti enda kogemus, et tööjõu selline sissetoomine süvendab vaid probleeme. Mistõttu võib arvata, et seda tegema ei hakata ja Eestil tuleb igatsetud investeeringutest suu puhtaks pühkida. Pigem lähevad need investeeringud sinna, kus on eestlased ja teised head spetsialistid juba ees. Mis on ka üleüldine trend kogu maailmas: kasutades kapitali ja tööjõu üha vabamat liikumist, koonduvad investeeringud, ja sellega ka parimad spetsialistid suurematesse keskustesse, ning ülejäänud piirkonnad saavad investeeringuid üha vähem. Näiteks USAs, mis veab maailma majandust ja on paljuski teistele eeskujuks, on keskusi nagu New York, mis arenevad teistest kiiremini, samal ajal on väiksemaid linnu, mis on inimestest täiesti tühjaks jäänud, kus elu on kvartalite kaupa välja surnud. Eesti jaoks on see loomulikult nukker perspektiiv, ent see on reaalsus, mida peatada pole võimalik, eriti nüüd, kus ka rikkad riigid tegelevad enda vee peal hoidmisega, ning vaesemate piirkondade järgiaitamiseks lihtsalt ei jätku raha.
Eesti ei saa suuri lootusi panna ka turismile, sest esiteks on Eestisse väga raske pääseda, see on ikkagi perifeeria ja eksootiline sihtkoht, mida tullakse vaatama alles siis, kui paljud teised kohad on ära vaadatud. Üle kogu maailma tõstavad valitsused makse, et kinni maksta finantskriisi kahjusid, ja selline elu kestab veel aastaid. See tähendab, et ka rikastes riikides, kust tulevad põhiliselt turistid, suureneb tööpuudus ning väheneb inimeste huvi reisida. Juba tänaseks on hiinlased muutunud Euroopas üheks kõige suuremaks turistide grupiks, ent nende jaoks pole kindlasti Eesti see, mida esmalt vaatama tullakse. Eestil jääb turismi alal loota vaid lähimatele naabritele, soomlastele ja venelastele. Kui Eestis kaubad ja teenused kallinevad, jahtub ka soomlaste massiline huvi. Jäävad venelased, kellega aga eestlased ise ei taha eriti tegemist teha, erinevalt soomlastest, kes lausa lunivad endale vene turiste.
Eesti suureks koormaks jääb üha enam vananev elanikkond ning kulukas riigisektor. Olukorras, kus riigi sissetulekud pole ajas tõusnud, pigem järsku kukkunud, on ometi riigisektori palgad ja pensionid jäänud puutumatuks. Poliitikud ei julge neid puutuda, kuna neist sõltub kõige otsesemalt valimistulemus. Ent Eesti reservid on otsas, neid neelas ka eurotsooniga liitumine ja kui seni maksti tulude-kulude vahet kinni neist reservidest, siis edaspidi on kolm võimalust: kas riik tõstab makse, vähendab riigiametnike palku ja pensione või hakkab laenu võtma. Või teeb kõike kolme korraga, ent ükski neist meetmetest ei paranda investeerimiskliimat ega vähenda tööpuudust. Pigem vastupidi. Nagu juba öeldud, aitab strukturaalse tööpuuduse vähendamise vastu ainult ümberõpe, ent see protsess võtab aastaid. Ümberõpe pole ka valitsuse jaoks eriti ahvatlev, kuna see tähendab esialgu suuri kulutusi, milleks poliitikud pole valmis. Pigem eelistatakse minna lihtsama vastupanu teed: lastakse inimestel välismaale minna. Mis on esmapilgul kõige odavam lahendus, ent pikas perspektiivis kõige kulukam.
Mis siis aitaks Eesti sitast välja? Kõige kiirem lahendus oleks muidugi maksukoormuse alandamine, mis tähendaks riigi kulutuste järsku vähendamist, riigiametnike koondamist, nende palkade kärbet ja pensionide alandamist. See variant ilmselt erilist toetust ühiskonnas ei leiaks. Pigem maksukoormus kerkib veelgi, et poliitikud saaksid kõiki oma lubadusi täita, või vähemalt säilitada praegust olukorda. Küll aga oleks võimalik meelitada noori inimesi välismaalt tagasi, pakkudes neile soodsalt head haridust ning samas ka võimalust tööd leida. Sellega keegi praegu jahmerdada ei viitsi, pigem kulutatakse niigi väheseid maksukroone veidrate „Talendid koju" kampaaniate peale, kuigi on selge, et talendid on esimesed, kes lahkuvad, ja viimsaed, kes naasevad. Samas oleks praegu Eestis küllalt ettevõtteid, kes oleks nõus riigi kaasabil panustama ja omale töötajaid leidma. Mitte talente, keda nagunii püüda ei õnnestu, mitte kusagil maailmas, vaid häid spetsialiste, lihtsaid töötajaid, kellest on Eesti ettevõtetes kõige suurem puudus. See lahendus võimaldaks päästa riigi hullemast, ehk jätkuvast ja üha kiiremast tühjaksjooksmisest ning sellega kaasnevast sotsiaalsest ja majanduslikust katastroofist. Selle peale tasuks mõelda ka Eesti poliitikuil, kes on harjunud juba aastaid vaid loosungite lehvitamisega, ent saabub aeg, mil ilusatest loosungitest enam ei piisa. Vaja on asuda tegutsema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar