Veel poolteist kuud tagasi avaldas president Ilves toetust Läti ametist lahkuvale presidendile Zatlersile, kes oli otsustanud laiali saata parlamendi, kes oli omakorda otsustanud valida presidendiks korruptsiooniga seostatud oligarh Bērziņš'i. Mis oli muidugimõista sekkumine naaberriigi sisepoliitikasse (aga miks ei võiks seda teha, eksole, oleme ju kõik ELi ühtses peres) ja naabri nö õpetamine. Aga sellegipoolest ei saa sellist, ütleme, sirgeselgsust ja riigimehelikkust Ilvesele ette heita.
Täna aga, pärast seda kui Bērziņš oli valitud Läti presidendiks ja tuli Eestisse igati õigustatult oma kolleegilt, Suurelt Demokraadilt õpetust saama, oli Ilves millegipärast vait, öeldes vaid, et teise riigi õpetamine on väga ohtlik. Kuidas siis nii? Alles veidi aega tagasi oli Ilves juhtinud tähelepanu korruptsioonile Lätis ning rääkinud selle ohtlikkusest. Nüüd, kui arvatav korruptant on valitud riigi etteotsa, tuleb Ilvese suust vaid sooja auru. Miks oli veel poolteist kuud tagasi teist riiki õpetada sünnis, nüüd aga ohtlik? Kas see tähendab, et Eesti ja Läti valitsusjuhtide õpetussõnad Kreeka aadressil on ka ohtlikud? Kuidagi segaseks jääb see asi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar