Kui jutt läheb karistamise peale, eriti füüsilise karistamise peale, näiteks laste puhul, siis leitakse sellele ohtralt põhjendusi, millest osa räägib sellest, et kui lapsele õigel ajal rihma ei anna, siis läheb ta ülekäte, raisku, litsiks, laisaks jms. Lapse füüsiline karistamine on teooria järgi igati õigustatud ja seda pooldab ligi 2/3 Eesti elanikest. Teooria järgi on füüsiline karistamine õigustatud eelkõige profülaktika mõttes ehk nö ennetava meetmena.
Norra noormees Anders Behring Breivik, kes aasta aega tagasi tulistas 102 inimest, kellest 69 suri, põhjendas oma teguviisi samamoodi: see oli karistamine profülaktika mõttes. Inimese tulistamine relvast ei erine põhimõttelt rihma andmisest, või lapse muul moel peksmisest, mõlemad on füüsilised karistused, ainult eri rangusega. Mõju või jälg, mille füüsiline karistamine inimese psüühikale jätab, on ühesugune. Võib arvata, et kui kõigil vanematel oleks tulirelvad sama vabalt käes kui püksirihmad, siis nii mõnigi tulistaks oma last profülaktika mõttes.
Kui aga füüsiline karistamine profülaktika mõttes on ok ja lubatud, siis tekib küsimus, miks heidetakse seda ette Breivikile? On arusaamatu, miks Breivikist on tehtud suur number, kui näiteks USA ja liitlaste sõdurid karistavad nii Iraagis kui Afganistanis pea iga päev süütuid elanikke profülaktika mõttes kuulipilduja valangutega. Lähtudes ühiskonnas levinud arusaamadest ja normidest võib Breivikile ette heita vaid seda, et ta läks liiale, mitte aga seda, et ta midagi põhimõtteliselt valesti tegi. Ta tegi seda, mis on ühiskonnas saanud normiks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar