teisipäev, 24. september 2013

Ajakirja Just tegemine, osa V

Päev päevalt süvenes aga mure Raidi pärast. Ta justkui tuulas materjali otsides hommikust õhtuni Internetis, aga selleks ette nähtud kataloogi ei laekunud mitte baitigi. Aeg-ajalt küsis ta natuke ootamatuid küsimusi: „Ints, ütle, mida ma tegema pean?“
„No näed, siit ja siit saidilt otsid uudiseid. Tõlgid ära, adapteerid, otsid teistest paikadest lisa ja kirjutad kokku. Otse me tõlkida ju ei tohi ning polegi vaja. Bullsist saad pildid juurde. Kui ei leia, annad meilitsi Bullsi omadele märku ja nad leiavad vajalikud pildid.“
Midagi muud ei osanud ma talle öelda. Materjali ei laekunud ikka veel.

Neljapäeva hommikul kiikasin lootusrikkalt tekstimaterjali kataloogi. Ei midagi. Vaid mu enda tehtud asjad. Fotode kataloog? Sama siingi. Pidasin vastu ja rohkem enam ei kiiganud. Reede lõunaks oli seis täpselt sama ehk ainsad lisandunud materjalid, olid mu enda otsitud. Läksin keerdtrepist alla õuele suitsetama. Rabistas hõredat augustivihma, autod mürisesid piki Pärnu maanteed. Üleval toimetuses istus aga Rait arvuti taga ja ma teadsin, et ka täna ei laeku sellest arvutist mitte ühtegi materjali. Ega esmaspäeval ja järgnevatelgi päevadel. Miks see nii on? Parasjagu ei tahtnudki sellele mõelda. Arutasin vaid endamisi, kuidas talle öelda, et tema töö on siin lõppenud. Veel venitamine olnuks enda petmine ja Renee raha raiskamine. Ja muidugi, ega ka Rait ennast mõnusalt ei tundud. Kella kolme paiku pärastlõunal vajutas Rait arvuti kinni ja sõitis ära. Kell neli sõitsin talle koju järgi. 

„Kuule, me peame mõtlema, kuidas edasi saab … „ alustasin nagu hästikasvatatud idioot.
Karm ja otsekohene Rait, kes sai alati 10 sekundiga aru, mida teine inimene soovib, segas vahele: „ Sa tulid ütlema, et mul pole esmaspäeval vaja enam tulla, eks?“
„ Jah …“
„Ma saan ise aru küll …“
„Rait, su tervis on puhta käest. Sa oled näost ju jumala hall. Teeme nii, et ei tõmba kusagile kriipsu alla. Sina ja Erilaiu-vana olete mulle alati eeskujuks olnud ja sinuga on hea töötada. Kosu mõned kuud, paranda tervist ja siis saame vana aasta lõpus uuesti rääkida.“
„Ints, nii ma ei kosu midagi. Mul on tegevust vaja. Saad aru?! Tegevust.“
„Praegu ei tee sa midagi. Proovi tervis korda saada, siis küll. Aga kui juhtumisi peaksid ennem mõne parema otsa leidma, siis minu telefoninumber on sul ju olemas. Võid seda vabalt jagada. Kui soovitust on vaja või nii.“
Asutasin end minema, jätsime head aega. Vajusin kollase Volga istmele ja teadsin üsna täpselt, et Rait ei helista mulle aasta lõpus. See jäigi viimaseks korraks teda näha. Rait suri järgmise aasta suvel.

Sügisel 2004 olid kõmu- ja klatšiperioodikast alles veel Kroonika ja Saladused. Ilmus ka Nelli Teataja, kuid see oli nii muinasjutulise sisuga, et ei sobinud justkui kusagile. Püüdsin ette kujutada, millisena paistab Just! Kroonika ja Saladustega ühes reas. Muidugi, natuke kirkam pidi ta olema. Justile oli tellitud parem paber kui Kroonikal oli kasutada. Aga kindlasti ka veidi võõras, sest ei kaanelt ega sisust polnud leida lugejale nii armsalt tuttavaks saanud Kätlin Maranit ega Pirjo Levandit; ei Uno Loopi ega Tanel Padarit. Puha võõrkeelsed kuulsused. Enamasti olid need kuulsused aga röögatult rikkad, nii et seda rikkust jätkus ka fotodele küll ja küll. Uskusin ka kuninglike rubriigi menusse, sest see ei saanud lihtsalt külmaks jätta. Meil oli kellegi kuulsa disaineri ekstravagantne pulm, seega ka pulmad olid kaetud. Windsori ratsavõistlused pakkusid aga nii hobuseid, veelkord kuninglikke ja uhkeid kübaraid. Vaatasin küljed uuesti üle, sest tundus, et midagi on puudu. Ja muidugi – horoskoop! Horoskoop oli juba toona muutunud millekski nagu kõrs kokteilis. Ilma saab vägagi hästi hakkama, kuid kõik baarmenid toppisid neid jonnakas lapse järjekindlusega klaasidesse. Horoskoobid maksid aga raha ja seda oli vastsel toimetusel vähe. Põrnitsesin hämarduvasse augustiõhtusse ja taipasin, et ka see tuleb endal kirjutada. 40 minutit hiljem oli ta valmis, aga kuidas teda elavdada? Talle tuleb autor luua, kõlas mõistlik vastus. Ja mitte niisama autor, vaid soovitavalt eksootiline. Nii sündis juudimammi Moira Leibovitš, kes kaks pikka aastat andis lugejatele juhatust, millele loota ja mida vältida. Kui saaks aga mingi pildi ka? Minust vasakul nohistas Taavi küljendada, piilus mida teen ja pakkus tagasihoidlikult: „Mul peaks kusagil vist vanaema pilt olema.“
„Näita ette!“
Leebe ja ajast küntud näoga vanamemm vaatas pildilt vastu.
„Vanaemalt sakkida ei saa?“
„Ei, tead tal on nägemine jube vilets ...“
„Väga hea, läheb sisse.“

Nii sai Moira endale ka näo ja Taavi vanaema püsipaiga Justi! külgedel.
Horoskoop läks korrektorile – ajakiri hakkas justkui kokku saama. Taavi arvutis võis näha juba valmis külgi. Need ei meeldinud mulle mitte üks põrm, aga Taavi oli liiga kimpus, et talt ümbertegemist nõuda. Sidekoolis õpetati küljenduseks kasutama programmi nimega QuarkXPress, meie arvutis oli aga Indesign. Neil kahel, põhimõtteliselt sama tööd tegevatel programmidel olid funktsioonid aga erinevates kohtades ja vahel ka erineva nimega. Nüüd pidi Taavi käigult ümber õppima, mida visuaalmaketi sarnast looma ning huumoriajakiri Paskin oli meil veel hoopiski tegemata. Paskinit hakkasin juba peaaegu kartma. Mida päev edasi seda vähem teadsin, kuidas koostada huumoriajakirja. Materjali uskusin aga leidvat.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Milleks seda Just!-i üldse vaja oli?
Kõik märgid näitavad, et püha müra üritus.
Ärge rohkem tehke Just!-i.