Ajakirja Just tegemine, osa XIII

Umbes aasta hiljem pidime Paskini kinni panema. Oli temaga jahmerdamine mahavisatud aeg? Ei usu. Sain tuttvaks mitme vahva karikaturistiga ja üht-teist ka õppisin. Ühte Hageri kandi taluperesse õnnestus meil viia aga seljatäis selget sigahead rõõmu.

Justi kolmanda numbri ettevalmistamise eel helistas Meelik ja pakkus eraldi lepinguga mingeid fotosid müüa. Tema sõnul olla keegi Britney Spears abiellumas kellegi Kevin Federline'iga. Meelik kinnitas innukalt, et mõlemad on nii kuulsad kui vähegi võimalik. Aga Euroopast oli vaid ajakiri OK saanud loa pulmapiltide kasutamiseks. Meelik ütles, et tal on võimalus erandkorras ka meile see luba hankida. Siis oleks Euroopas kaks ajakirja, kes tohivad neid pilte avaldad. Pidasin nõu Ehteli ja Reneega. Ehtel küsis tõsiselt: „Ints kas sa mängid lolli või ei tea tõesti, kes on Kevin Federline?“.

Ohkasin, et küllap olen päris-, mitte mänguloll. Minu üllatuseks teadis ka Renee nii Spearsi kui ka Federline'i ja ütles, et nad on tõesti megastaarid. Kui nii, siis nii. Aga fotode hind oli rohkem kui soolane: kogu seeria eest, kuhu kuulus 39 fotot pluss pilt abielulepingust, küsiti ei rohkem ega vähem kui 1200 eurot. See summa ületas kogu numbri fotode eelarve. Renee näitas nüüd, mida ta võib! Päev hiljem oli tal õnnestunud hind 1000 euro peale rääkida ja kokkulepe löödi lukku 640 euro juures. Ajakiri läks müüki ja jäime põnevil ootama, kas Britney ja Kevin suudavad läbimüüki tõsta. Läbimüük oli tõusnud, aga vähe. Liiga vähe – umbes 2700 eksemplarini.

Mõned päevad hiljem seadis fotograaf Mati end suure kaubanduskeskuse juurde valvesse ja nii lavastatigi paparazzo-seeria, mille kangelasteks Renee, Maarja ja tüdruk, kes oli nimeks saanud Dora-Liisa. Niisiis loobusime vaid välismaiste kuulsuste esitamisest. Eesti publik vajas midagi tuttavamat. Ja miks ainult eestikeelne publik? Meiega elavad külg-külje kõrval ka venelased.

Reklaamipealik Imre elas koos venelannaga ja tundis seetõttu venekeelset ajakirjade turgu. Midagi Justiga sarnanevat seal ei olnud. Imre oli millegipärast väga veendunud, et meie peame selle tühiku täitma. Maasturi omanikuna tahtis ta aga teha ka ajakirja kõigile teistele selliste autode omanikele. Imre hankis juba kusagilt Venemaalt litsentsilepingu põhja, et tootma hakata ajakirja „Polnõi perevod“. 

See ajakiri nägi välja ilmetu ja igav. Piltidel oli enamasti räpased autod keset aastakümneteks rüüstatud loodust. Projekt „Nelikvedu“ hääbus õnneks vaikselt, aga venekeelse Justi pärast leiti toimetusse väheldast kasvu ukrainlane, Pavel nimeks. Pavel osutus ülipädevaks küljendajaks. Oma sõnade järgi oli ta juba siis alustanud arvutis küljendamist, kui arvutitel olid alles must-valged ekraanid. Justi venekeelsele sõsarale pidi nimeks saama „Vot!“. Õhutasin Pavelit toetuma vaid tema enda slaavi maitsele ning vältima Justi kujundust. Pavel võttis seda sõna-sõnalt ja „Vot!“ sai uhke. See oleks isegi nahkhiirt pimestanud. Nii pidigi, sest ajakirjad on kaupluse riiulil nagu hulk inimesi ühes ruumis: kõige ilusam hääl ei tee märgatavaks, vaid kõige valjem. Aga Muumi kirjastamine lähenes ning mõlemaks raha ei jätkunud. Valik langes Muumi kasuks. Ometi usun siiani, et Paveli küljendatud Vot! müünuks hästi.

Justi! neljandasse numbrisse mahutasime Renee tütre piltide kõrvale ansambel Nexus`e lasketiiru loo. Nexus oli sel ajal Eestis umbes sama, mis Vanilla Ninja Saksamaal. Leppisime Paldiski sõjaväeosaga kokku, viisime tüdrukud Paldiski lasketiiru ja surusime neile püstolid pihku. Kogu ettevõtmisele mingigi tähenduse loomiseks, nimetasin selle järjekordseks tarbijatestiks. Et siis kumb püstol sobib haprale neiule paremin kas Colt või Makarov. Tüdrukud oli näost kahvatud, sõrmed kippusid värisema. Janne Saar tunnistas, et tema tegigi kõik oma lasud kinnisilmi. DanceAct tantsutrupist oli samuti kolm piigat püstoleid proovimas ja neist osutus üks sündinud täpsuslaskuriks. Juba enne testi lõppu käisid paar ohvitseri uurimas, kas tüdruk on mõelnud lasketreeningutele? Testi võitis absoluutse hääleenamusega Colt.

Ajakiri hakkas valmis saama, kaanel oli kõige tähtsam osa Vanilla Ninja Kuldplaadil, oli ka tulistav Nexus ja mõnenädalane Dora-Liisa. Lisaks pikk fotoseeria Tallinna linnavalituse järjekordsest skandaalist. Millisest, polegi tähtis, kuid Heimar Lenk oli piltidel olemas ning küpsemas eas naispublik võis rahule jääda. See number pidi lihtsalt müüma! Närisime kaks nädalat küüsi, siis tulid tulemused – ei müünud. Tulemus oli vaid natuke parem eelmisest, kuid isegi päris 3000 eksemplari ei müüdud.

„Taavi, kas sa ise arvad, et see on vinge?“ osutasin viienda numbri esikaane kavandile.
„Pole viga,“ poetas Taavi ettevaatlikult. „Minu meelest isegi parem kui eelmine.“
„Ei ole parem ja ka eelmine on selge peldik. Ja kõik enne seda!“