Kolm kuud hiljem istus toimetuses tuntud ja tunnustatud kunstnik. Olin ta toimetusse palunud, et kritiseerida Justi visuaali ja meile nõu anda. See läks maksma kena kopika, kuid tasus ennast ära. Esiteks said meie küljendajad kuulda seda, mida olin neile proovinud ammu pähe suruda, aga seekord tunnustatud autoriteedi suust. Teiseks võttis ta kätte ja muutis Justi seni üsna nutuse logo asisemaks. Kõige lõpuks lappas ta seni ilmunud numbrite esikaasi, midagi head neis ei leidnud ning koputas küünega roosa pudipõllega Brad Pitti esikaanel: „Muidugi on see kõigist ilmunuist kõige ebaprofessionaalsem. Brad Pitt – mehine, jõuline ja selline roosa larakas keset rinda. Lühidalt öeldes on see jube.“
Muumi ilmumise aeg lähenes. Justi käekäik oli mind üsna ettevaatlikuks teinud ja erilist müügiedu ma ei oodanud. Renee oli aga optimistlikum kui kunagi varem. Tema päevatöö oli nagunii sekeldada filmi- ja muusika tiražeerimise õigustega. See oli vesi, milles ta tundis ennast eriti hästi. Üks-kaks-kolm oli tal hangitud Muumi multifilmide õigused ja kõik, kes Muumit tellisid, pidanuks ajakirjaga ka multifilmi saama. Multifilme oli selleks ajaks tehtud 24, nii et täpselt kahes aastaks pidi neist jätkuma. Multifilmide algusse sokutas ta aga Paskini ja Justi reklaamid. Kas nüüd 5-8 aastased jõmmid olid kõige paslikum sihtrühm, aga vähemalt olid ajakirjad kusagil kajastatud. Esimesed Muumi failid saabusid, ja kuigi nendega polnud töö palju, röövisid nad ikkagi Taavilt umbes kolm täispikka tööpäeva. Taavi hakkas kurtma, et tema enam ei jõua. Ei mõjunud ka seni laitmatult töötanud motivatsioonivormel: „Nutad, mullikas, aga teed!“
Taavi otsis üles ühe oma koolikaaslastest ja nii alustas toimetuses tööd Ermo. Kahekesi olid nad justkui tšehhide multifilmikangelased must ja valge koer. Taavi pikk, heleda patsiga ja hajameelne; Ermo lühem, tõmmu ja valmis kõigiks võimalikeks koerusteks. Kahemõõtmelise pinna arhitektoonikast ei teadnud nad õhkagi, sõna kompositsioon oli oli neile liiga pikk, joondust pidasid nad mingiks armeevärgiks, aga programme tundsid nad hästi. Ermo jaoks sai toimetusse tellitud mahukas arvutigraafikute ajakiri, Taavile ostsime raamatu Colour Harmony II. Tuli loota, et tasahilju saavad kahest küljendajast ka kujundajad.
Reedel pidi esimene Muumi ajakiri trükki minema. Ehtel helistas mulle millalgi keskhommikul. Ta oli Muumi küljed üle vaadanud ja materjali oli vaid 29 lehekülje jagu.
„Kuidas see saab võimalik olla?“ kiunatasin.
„Ei tea, aga paistab, et Taavi on kõik õigesti teinud.“
„See et Taavi kõik õigesti teeb ei ole kindlasti võimalik, aga nii suurt vahet ei tohiks ka olla!“
Aabitsatõde ütleb, et iga trükise lehekülgede arv peab jaguma neljaga. Seega jäi ainsaks võimaluseks, et Soomest on kogemata saadetud vähem materjali, või juba harjumuspärane võimalus, et Taavi oli järjekordselt midagi sassi ajanud. Igatahes ei jagu 29 neljaga ei siin maailmas ega mingis teises matemaatilises süsteemis. Tormasin toimetusse ja tõesti, materjal lõppes 29ndal leheküljel. Lehitsesin soome keelse Muumit ja sealt vaatas mulle vastu reklaame ja laste saadetud joonistusi. Meil ei saanud olla veel ei ühte ega teist. Siit siis see vahe soomekeelse versiooniga. Trükikoja tähtaeg oli millalgi pärastlõunal ja minul oli ajakiri, milles on tervelt kolm valget külge.
„Noh?“ kostus Ehteli poolt.
Eelmisel päeval olin Taavile ja Ermole mõeldes ostnud noolemängu. Nüüd kostus sealt hasartseid hõikeid ja noolte kopsatusi. Küljendaja-härrad lõbutsesid kogu raha eest ja nende elu oli kui lill.
„Olgu,“ ohkasin, „Eks ma kirjutan mingi muinasjutu.“ Mõne aasta eest olin kirjutanud väikese muinasjuturaamatu ja kirjastus Varrak oli selle avaldanud. Mingi kogemus seega oli. Istusin arvuti taha ja umbes poolteist tundi hiljem võis esimese spetsiaalselt Muumi ajakirjale kirjutatud muinasjutu korrektorile saata.
Muumi läks trükikoja poole teele ja ületas kohe minu sünged ennustused – juba esimese numbri läbimüük oli enam kui 4500. Lasteajakirja kohta oli see väga hea tulemus.
Sealt alates sain kord kuus neljapäeva hommikul telefonikõne Ehtelilt: „Ints, kui kaugel muinasjutuga on?“ Asusin kuulekalt arvuti taha ja kirjutasin järjekordse loo. Lõpuks oleksime ehk saanud ajakirja kokku ka ilma muinasjuttudeta, kuid Ehtelile oli see hommikune helistamine juba kord kurjaks kombeks saanud ja nii ei jäänud minulgi muud üle kui kirjutada.
Mõned lapsed neid aga ka lugesid. Ajakirjas olid alati mõistatused ja eraldi talong, mille laps võis välja lõigata, ära täita ja meile tagasi saata. Meie loosisime talongi saatjatele siis mõne pisikese auhinna. Kui ajakirjas ilmus muinasjutt Eesti vapi sünnist, sattus talong sellele leheküljele, mille pöördel oli muinasjutt. Mõni nädal hiljem saabus Koongast postkaart, kuhu oli mõistatuse vastus kirjutatud ning lisaks read: “Meie poeg Toomas-Mikkel keeldus Eesti vapi lugu katki lõikamast. Sellepärast on mõistatuse vastus postkaardil.“
See väikemees ei saanud küll sedapuhku auhinda, kuid läkitasime tema vanematele muusikalipiletid – tänuks noore patrioodi kasvatamise eest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar