Eestis armastatakse kiruda vähese rahvaarvu üle, aga eesti rahvas on ise selline, et laseb kodumaalt jalga niipea kui see on võimalik ning peab lahkumist kangelaslikuks suursaavutuseks.
Kangelaslikke lahkumislugusid on kirjeldatud 1944. aastast, mil eestlased end venelaste eest põgenevate Saksa sõjalaevade peale sokutasid ja nõnda kodumaalt põgenesid. Eesti Leegioni lahinguid Sinimägede all heroiseeritakse seetõttu, et see aitas suuremal hulgas eestlastel välismaale põgeneda. Millise signaali annab see Eesti sõjameestele tulevikuks: et kodumaa kaitsmine on vajalik ainult senikauaks, kuni teatud hulk tegelasi on suutnud jalga lasta?! Kui lihtsaks muudab see Eesti võimaliku vaenlase tegevuse: tuleb vaid teatud aja rünnata, sest siis laseb rahvas jalga!
Sama kamm käib praegu, kus kõige kõrgemal valitsuse tasemel soovitatakse inimestel välismaale minna. Need, kes Eestis natukene raha teeninud, jooksevad kohe omale maja ehitama Hispaaniasse või koguni Taisse, summade eest, millega saaks oma kodumaal mitu ettevõtet püsti panna. Käib tormlemine selle nimel, kes suudab võimalikult kiiresti võimalikult palju raha välja viia. Lapsevanemad soovitavad oma lastel minna välismaale. Käib võidujooks põgenemise nimel. See on kodumaa reetmine, mida aga kiidetakse taevani kõige kõrgemal tasemel. Taunimisväärne on vaid nö protestipõgenemine, millega sai hakkama Tiit Madisson.
Üks levinud ja laialt heaks kiidetud põhjendus 1944. aasta lahkumisele räägib sellest, et kui ei oleks ära läinud, siis oleks küüditatud. Aga milleks siis üldse kodumaa kaitsele aega ja raha raisata, kui üldine doktriin näeb ette põgenemist? Praegused noored on ajalooõpikutest teinud vajalikud järeldused ja enam juhusele lootma ei jää: Eestisse jäetakse virelema vanad ja väetid ning suured pered, ikka need, kes ka 1944ndal suures osas maha ja pärast saatuse hammasrataste vahele jäid. Täitsamehed lasid jalga, kosusid mõne aja välismaal ja tulid siis uuesti Eestisse õpetama neidsamu tarkusi, mille järgi nad ise talitanud olid.
Eesti rahvale võib tõesõna anda austava nimetuse Lahkujate Rahvas, sest muudmoodi ei saa rahva mentaliteeti iseloomustada. Hea aeg lahkumise mõttes oli vaid orjaaeg ja nõukogude aeg, mil eestlasi vägisi kinni hoiti.
Mis oleks, kui jätaks lahkumata? Selle asemel, et tulistjalu kodumaalt põgeneda, võinuks eestlased ka 1944. aastal kodumaale jääda ning meelitada siia jääma sakslasi, et oma kodumaad üheskoos kaitsta. Nõnda talitasid soomlased ja säilitasid sellega oma iseseisvuse. Või mis kihu on ära minna nüüd? Räägitakse, et lahkutakse, kuna Eestis on elu kehv. Aga milline võimalus on elu Eestis parandada siit jalga lastes? Või võimu muuta välismaalt? Lahkumine tähendab hoolimatust oma kodumaa suhtes ning vastutustunde puudumist, muud midagi. See käib nii 1944. kui ka 2013. aasta kohta.
18 kommentaari:
Argumenti, et eestis on elu kehv tuuakse selle pinnalt, et elu on kehv ja seda ei saagi parandada. Mitte sellelt pinnalt, et elu on kehv ja kui ma nüüd vehkat teen, paraneb asi mahajääjate jaoks. Osad eestlased lihtsalt ei taha tegemist teha muutujatega, mis on permanentsed või vähemasti terve nende eluaja püsivad. Mitte ükski elu siin kehvaks tegev faktor ei ole muudetav aastaga või kõige rohkem kümnega, rääkimata üleöistest muutustest.
Jutt sellest, et 1944 oleksid eestlased pidanud sakslasi "meelitama siia jääma ning koos Eestist kaitsma" meenutab mulle seda, et küüditatavad oleksid pidanud miilitsasse helistama, kui neid ära viima tuldi...
Tuletan meelde, et kyyditajad olid eestlased ise. Teine
maailmas6da oli Eestis kodus6da.
Kuidas põrgu päralt see elu siin paremaks peaks muutuma,siia jäädes?
Nuumates jätkuvalt valitsevat klikki? Protestides? Küllap selle
vastu vahendeid leitakse!
Mis puutub vastutusse ja hoolivusse,siis eeskuju peaks andma ikka need,kes valitud(seatud)riiki juhtima. Praegu Eestis toimuva kohta ütles üks setu mees
tabavalt: Tah tihka ei naarda kah! (tah-siin; naarda-naerda)
Pole juhus,et riiklikul tasemel soositakse eestlaste lahkumist,asemele tulevad hordid "põgenikke".Vaadake riikliku telekanali-ETV tänast saadet "Välisilm",kuulete-näete korralikku ajupesu ,lausa noomivas toonis!
Aga oletame, et tuleb mõni külaline skandinaaviast või mõnelt arenenud euroopa maalt, vaatab siin ringi ja siis küsib:"Mis mõte on sellisel elul?" ja mida siis vastata? "et eee... noh me siin ikka eestimaalased ... ja eee noh.... tähendab ... et ...eeee....."
Oleks soomlased peale Jätkusõda kõik käega löönud, ei oleks eestlastel kohta kuhu tööle minna. Soomlased ei läinud peale sõda ära vaid surusid hambad risti ja tegid kõvasti tööd. ja rajasid kena riigi. keegi ei vingunud.
Mulle meeldib see viimane kommentaar. Üks põlvkond peab tõesti hambad risti suruma. See kommunismiehitajate põlvkond, kes praegu Eesti riiki juhib on kahjuks liiga ära hellitatud selleks, et raskustega toime tulla.
Soomlastel olid JUHID, kes tegutsesid pragmaatiliselt,seades esikohale SOOME rahva huvid. Eestis-kamp kaabakaid,kes on loonud ringkäendusega võimustruktuurid ja repressiivorganid. Ja ärge tulge siin rääkima rahva tahtest või vabadest valikutest,tõesti hambad ristis minnaksegi ära,et PERE ellu jääks!
Kirjutan viimasele, kes soomlaste JUHTE ülistab:
tutvu kirjanduse ja perioodikaga, kus kirjeldatakse soomlaste elu peale sõda. Soomlaste võimuorganid ja repressivaparaat olid täiesti olemas ja need toimisid 100% Nõukogude Liidu huvides. Soomlaste sõjaaegseid juhte hakati taga kiusama, soome rindemeestele sülitati sisuliselt näkku, sest Soome Vabariigi elu juhtis seinine suurim vaenlane.Ja see jätkus aastakümneid peale sõda, nii UKK ajal kui hiljem. Ja unustatakse ka see, et aastakümnete jooksul peale sõda lahkus sadu tuhandeid inimesi Rootsi. Näiteks ainuüksi 1970 oli neid 41000. Peale II MS kokku oli majanduspõgenikke 550 000. Need on Siirtolaisinstituutti andmed. Lisan lingi dokumendile (vt lk 6 Rootsi minejate kohta). http://www.migrationinstitute.fi/articles/027_Koivukangas.pdf
Eestis sülitatakse sisuliselt näkku kogu rahvale.
Inno,võiksid ka somaallastele,süürlastele jne.hüva nõu anda.
Väljaränne annab tunduvalt valusama tagajärje kui valitsuste võimult minema kihutamine.Selline ülbe valitsemine toimub vaid eestlaste passiivsuse arvelt.Kui mujal maailmas oleks Ligi oma arvamusi maksumaksjast jaganud ,oleks see tema viimane tööpäev olnud.Ei hakka seletama miks valusam aga juba siin kommntaarides hakkab silma õelutsemine.Ühest küljest on see üks osa valitsemisest kes tunnevad end kindlamalt ,mida erimeelsem on rahvas ja samas ka ajupesu tagajärg.Üksmeelsus on valitsuste vaenlane aga just see peaks olema iga eestlase eesmärk ,sest teisiti neile vastu ei saa!
Alles see oli,kui Inno soovitas siit rõskest ja porisest külmkapist põgeneda.Mis nüüd siis juhtus? Lubati nänni?
Ma olin tõesti seda meelt, et lahkuda ja see on ka märksa lihtsam praegu, aga teisalt pikemas perspektiivis on jäämine küll vaevalisem, aga parem variant. Olen otsustanud, et surra ma nö rahuajal parema elu eest võideldes ei soovi, aga niikaua kuni elu sees püsib, siis nagu öeldakse, kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks.
Innod-Irjad, muidugi võib ka nii tõlgendada, et kui hobune kabjaga virutab, siis tahab kabjast lahti saada.
Kogemus räägib aga muud.
Kogemus räägib, et kui paari aasta eest tapeti, põletati, vangistati, siis selle sama röövli naasmisel, proovitakse vähemalt nii kaua vastu pidada, et väetimad pakku saavad.
Mingist ekspapismi glorifitseerimisest saab kõneleda, vaid see, kellel pole vahetut kogemust ja kes millegipärast ei soovi ka kogemuse omajate juttu millekski panna.
Huvitav seisukoht. Kas aga 1944ndal pääsesid pakku väetimad? Ma vaidlen sellele vastu.
taunimisväärne= põlgust vääriv
Postita kommentaar