Ajakirja Just tegemine, osa XVI

Pärast Justi viienda numbri ilmumist vaevus „Ärapanija“ lõuapoolik Mart Juur terve minuti kallist eetriaega kulutama minu keskmise nime algustähele. Ei jõudnud aga kusagile ja võttis järgmiseks ette nupu Eda-Ines Etti poeskäigust. Fotograaf Peeter Sirge oli peale sattunud, kui lauljatar tuulas rõivaosakonnas. Peeter tegi pildi ja saatis meile. 

„Mida ta ostis?“ tahtsin teada. 

„Mingi hilbu,“ kostus mehelik vastus. 

Selge, kui hilp siis hilp, aga Etti maksis selle eest kaardiga. Toona ringlesid kõlakad, et lauljataril on suhe maffiaprints Meelis Laoga. Igava poeskäigu-nupu elavdamiseks ja ise lustlikult itsitades lisasime, et too kaart oli äravahetamiseni sarnane Meelis Lao kaardiga. Nüüd pidas saatejuht Mart Juur vajalikuks kõmistada: „Kulla Justi toimetus, pangakaardid ongi ühesugused.“ 

Pärast selle vapustava tõe avalikustamist asus saatejuht järgmise teema juurde. Mart aasis meelsasti koorekihi elu kajastavate kõmuajakirjade kallal. Rikkama seltskonna lõbustusedki olid tal ühtevalu hambus. Pruukis aga mõnel nooblima rahva peol esimeselt veinilt kork lennata kui juba, sussid sahisemas ja nina tuult vedamas, purjetas Mart esimesena kohale. 

Ühel hommikul sõitsin kollase Volgaga mürinal toimetuse poole. Selle auto kõik sõlmed logisesid mis kole, imekombel oli aga raadio täiesti töökorras. Raadio 3 hommikujuhid Milling ja Reitelmann lõpetasid ajalehtede ülevaate ja asusid ajakirjade kallale. „Nii, stuudiosse on jõudnud Kroonika ja Just! Algab titaanide heitlus,“ müristas Milling. Pärast pudipõllega Brad Pitti hakkas Just! nii öelda pildile jõudma.

Just! läbimüük kasvas ja pidevalt. Vastu uut aastat osteti igast tiraažist juba üle 7000 eksemplari. See oli ühe tavalise Eesti ajakirja jaoks korralik tulemus. Justist oli aga selgelt edukama läbimüügiga ajakirju. Neist suurimad olid Nädal, Kroonika ja aukartustäratava tellijate arvuga Kodutohter. Nädal ja Kroonika kuulusid suurimasse perioodikakirjastusettevõttesse. 

Kroonikat juhtis umbes aastast 1913 Ingrid Tähismaa. Kuniks tal polnud konkurenti, oli Kroonika rahva elu mõnus. Prisked palgad, arvukad kutsed peentele üritustele tööpäevale vürtsi lisamas ja reklaamiandjad ukse taga parvlemas. Ettevõtte omanikud otsustasid rajada teise sama suunitlusega ajakirja ja see sai nimeks Seltskond. Seltskonna peatoimetajaks sai alul Gitte Hint ja seejärel Einar Ellermaa. Erinevalt Tähismaast ja Hindist oli Ellermaa päris ajakirjanik. Asjade loomuliku jätkuna hakkas Seltskonnal paremini minema ja Tähismaa sattus paanikasse. Mingite manipulatsioonide tulemusena lõpetati Seltskond. Ellermaa juhatati Nädala peatoimetaja toolile ning Tähismaa sai natuke hingetõmbeaega. Nüüd oli aga müügilettidel Just! ning kasvatas oma müüki selle sama temaatika arvel, milles Kroonika oli juba kümnendi tegutsenud. Tähismaalt hakkasid ilmuma ajaleheartiklid, Tähismaa hakkas osalema teles ja Tähismaa hakkas andma intervjuusid. Varem või hiljem jõudis ta Justi kritiseerimiseni. Enamasti ülistas ta rööbiti ka Kroonika kõrget sisulist kvaliteeti. Kord väitis lausa, et Kroonikas ilmunud lugusid mäletavad lugejad veel aastategi pärast. See võis tõsi olla, sest päris suur hulk inimesi arvab näiteks, et Jõuluvana on olemas. Tõsi, see ei muuda Jõuluvana mitte kröömikesegi võrra reaalsemaks. Daam ei paistnud aga üldse mõistvat, et kõmuajakirjandus pole midagi muud kui ülemaailmne kapitaliste kokkulepe, et rohkem paberit ja trükivärvi müüa. Toimetuses liikus juba mõte, et peaks Tähismaad kuidagi tasustama. Pennigi ta ei küsinud, aga hoidis meid vapralt pildil – Justi! üheks edu aluseks tuleb kindlasti pidada Ingrid Tähismaa ennastsalgavat tööd.

Kroonika ise oli üles ehitatud kindlatele kangelastele. Neid võis olla umbes 50 isikut, keda maniaki järjekindlusega numbrist numbrisse kajastati. Kroonika püsikangelaste ring hakkas pikapeale koolilapse herbaariumi meenutama – ilus, tolmav ja krõbisev. Anu Saagimil oli seal umbes samasugune roll nagu klassikalises ooperis viiendal osalisel. Teda teadsid kõik ja ei tundnud peaaegu keegi. Isegi mina olin lõpuks piisavalt haritud silmaringiga, et teada pagaripaberitega kaunitari, kes Soomes võlus kõigepealt ära aadlik Danhammeri ja seejärel keeras oinasarveks ilmakuulsa moedisainer Risto-Matti Ratia. Anu paistis aga pisitasa tüdinevat väljaannetest, kes tahtsid ühtevalu teada, kellega ta parasjagu magab ja soovisid seejärel temast aktifotosid teha. Ilmselt oli see kõik talle juba nii tüütuseni tuttav, et ta võinuks ajakirjanikule küsimused ise valmis kirjutada. Ning seejärel õpetada, millistele lehekülgedel ja millises mahus lugu paigutada.

„Ints, Renee sai Anu nõusse!“ teatas Ehtel poolihääli.
„Anu?“
„Saagimi noh. Selleks lippkapteniks!“
Kusagil Kopli räämas kõrtsis olid kohtunud Anu ja Renee. Erinevalt meie eelmistest favoriitidest haaras Anu ideest reipalt kinni. See kostus just sellisena, millega tal olnuks lõbus tegeleda. Tema Anu, esiskandalist ja bravuuritar kogu Eesti perioodikas kui ehk „Videvik“ välja arvata, nüüd ise määramas, kellega ja kuidas kõmuajakiri täidetakse. 

Ja kui Ingrid Tähismaa pidi jäämagi koos kogu oma vahakujude klubiga iidamast-aadamast tuttava Kroonika kallal nikerdama, siis Anu sai võimaluse teha midagi uut. Midagi Kroonikast hoopis värskemat. 

Järgmisel päeval tuli Anu ise toimetusse ja oligi tões ja vaimus valmis peatoimetajaks hakkama. Anu koostatud esimese numbri kaanele sai ta jämedate raamidega nohikuprillid ninale ja alla verstasuuruste tähtedega: „Mina olen peatoimetaja!“ Mitte ühegi teise Eesti väljaande puhul polnuks peatoimetaja – olgu vastse või staažika – selline esitlus mõeldav. Ajakirjanduse teema ei ole ajakirjanik. Mitte kunagi! Justis ja Anuga oli aga selline esitlus ainuvõimalik.
Põrnitsesin totakalt muheledes Ermo arvutiekraanil prillitatud Anut ja uurisin: „Kes meist talle juhtkirja kirjutab.“
„Juhtkiri on valmis,“ teatas Mari-Liis. Tema oli meie seni värskeim ja ainus filoloogilise haridusega toimetaja.
„Kuidas valmis?!“
„Vaata juhtkirjade kataloogist. Korrektuur on juba peal.“
„Sina kirjutasid, vä?“
„Ei, Anu ise kirjutas.“

Selle põhjal, mida olin Anust lugenud, uskusin, et ehk suudab ta patuga pooleks palgalipikule allkirja anda. Juhtkiri oli aga tõesti valmis. Elav, jõuline, nooruslikus stiilis ja pagana pihta – huvitav lugeda.
Järgnevatel nädalatel helistasid Soome kolleegid Hymyst ja Seiskast. Võisin neile rahulolust pugisedes kinnitada: „Ja jaa. See on tõesti reklaamitrikk. Muuseas, see „reklaamitrikk“ on ehtne ja metsik ajakirjanduslik talent. Selline sünnipärane pärl. Mida te kõik need aastad ootasite? Ta saanuks teilgi suurepäraselt hakkama.“
Lähemad nädalad ei suutnud ükski ennast suureks pidav väljaanne, olgu paberil või teles, raadios või internetis, jätta kommenteerimata meie uut peatoimetaja valikut. Justi! müüginumbrid tõusid üle 10 tuhande. Vaid Kroonika ja Kodutohter edastasid Justi! suurelt. Nädala „kukal“ aga paistis juba.