Kas president Ilvese aju on pehmenenud?

President Ilves sai äsja 60-aastaseks ehk jõudis praegusaja mõistes parimasse tegudeikka. Sest varasemad 20ndad aastad on praegused 40ndad ja endised 40ndad praegused 60ndad. Aga. Kui vaadata, kuidas president irdub vaikselt reaalsusest ja sukeldub üha sügavamale virtuaalsesse reaalsusesse, siis, oh õudust, tekib küsimus, kas ka tema.

Nimelt on juba mitu aastat maailmakirjanduses filosofeeritud teema üle, kuidas kaasaegne tehnoloogia, nende seas näiteks Twitter ja Facebook mõjutab inimese aju. Hiljuti kirjutas sel teemal Nicholas Carr oma raamatus "The Shallows: What the Internet Is Doing To Our Brains". Viimane selleteemaline tähtteos on Dave Eggers'i "The Circle", kus peategelane kaob nii interneti avarustesse ära, et temast polegi järel muud kui tähenduseta sõnad, ning kus mees ajab oma interneti eest metsa sügavusse põgenenud ekskaasat droonidega taga.

Jõutud on järeldusele, et mida rohkem inimesed virtuaalses reaalsuses aega veedavad, mida rohkem on neil virtuaalseid sõpru, seda üksildasemad nad tegelikult on. Kuni selleni välja, et abikaasad elavad eraldi tubades ja magavad eraldi voodites ning suhtlevad omavahel Twitteri ja Facebooki kaudu.

President Ilves, kes on väitnud, et kirjutab oma Twitteri sissekanded ise, veedab sissekannete arvu arvestades muljetavaldava aja oma ärkveloleku ajast selles keskkonnas. Vahel mitu tundi järjest. Sissekandeid tuleb järjest enam, nii et Ilvesest on saanud koguni Twitteri nö kuldklient ja teda kutsutakse Twitteri presidendiks. Kas selline aktiivsus tähendab, et ta igatseb taga oma ajakirjaniku-ametit- valdav osa Twitterist on refereerimine ehk sisuliselt online-ajakirjandus. Või on ta üksildane? Või on tema aju tõesti pehmenema hakanud? Kuidas tal selle kõrvalt jääb aega mõelda Eesti jaoks oluliste asjade peale? Kas tema nö elukauge hoiak on seotud päevad läbi arvuti taga istumisega? Päris tõsiselt.