Talv oli visa taanduma. Rakvere tänavate servades külitasid räpakad hanged nagu ei kavatsekski nad sealt kunagi lahkuda. Põikasime Anuga korraks kohvikusse ja sealt edasi Rakvere Ühisgümnaasiumi poole. Kusagil selles suures hoones ootas meid klassitäis viiendikke. Gümnaasiumis oli Meediapäeva-nimeline üritus. Lapsed ütlesid õpetajatele, millise ajakirjanikuga nad sooviksid kohtuda ning muidugi oli Anu sel hetkel üks kogu riigi tuntumaid peatoimetajaid. Nädala eest oligi siis meile koolist helistatud ja uuritud, kas Just! peatoimetaja leiab aega lastega kohtumiseks? Kuidagi vabandavalt lisati, et ega neil raha pole esinemise eest maksmiseks, kütusekulu on vast võimalik tasuda. Aga mis kütusekulu, kui ees ootamas terve klassitäis lugejaid!
Paar õpetajat olid kogu ürituse üle valvama pandud. Paistis, et nad on varmad sekkuma, kui ülekäte peaks minema klass või Anu. Juhatasin Anu esinemise veidi ebalevalt sisse. Lasin kuuldavale midagi ajakirjanduse uutest võimalustest ja seniste reeglite kadumisest. Paar lauset äsja ülipopulaarseks saanud Reporteri saatest, mille struktuur justkui kinnitanuks mu sõnu, aga ega ma ei teadnud, mida need lapsed tegelikult kuulda tahavad. Astusin lihtsalt Anul tee pealt eest.
„Mida te tätoveerimisest arvate?, aga meikimisest?, aga kunstrindadest?, aga … ?“ Küsimusi sadas rahena. Neile seal klassis oli Anu daamiks olemise suurim autoriteet. Ajakirjandus ei huvitanud neid sel hetkel mitte vähimatki. Ja nii istuski Anu nagu suur õde nendega ühte pinki ja rääkis tätoveerimisest ja kunstrindadest ja meikimisest ja üldse 11aastastele plikatirtsudele põletavalt põnevatest teemadest. Pärast näitasid lapsed oma tehtud uudisvideosid. Sain kinnituse ammusele kahtlusele, et nii Reporteri saate kui ajakirja Justi kõige ustavamaid tarbijaid tuleb otsida laste seast. Meediapäev sai viimaks otsa ja kui me kooli siseõuele pargitud auto juurde kõndisime, piirati Anu veelkord mitmekümne lapse poolt sisse. Autogrammi ikka ka ja igaüks tahtis temaga veel kord rääkida ilma õpetajate koduvanarange pilguta kuklas. Hiljem jõudsid ka meieni kuuldused, et neis gümnaasiumides, kus ajakirjandus oli lisaerialaks, käsitleti Just! ühtevalu. Nimelt toodi Just eeskujuks, kui jutuks tuli, kuidas ajakirju ei tohi teha.
Peatselt tõi Anu toimetusse toeks jupikese Kroonikat – Imbi. Oma artikleid kirjutas ta küll Stella Wadowsky nime all. Nooruses üpris kohutavaid luuletusi vorpinud näitsik oli aga kõmuajakirjanduses vana tiiger. Ta jõi seda, ta sõi seda ja pidas ületalve. Mannil ja Mari-Liisil läks selle võrra lihtsamaks, et Imbil oli alati selge, kes kellega käis, käib või kavatseb seda tegema hakata. See on aga kõmuajakirjas fundamentaalse tähtsusega tõde, millelt lähtuvad kõik ülejäänud. Täpselt nagu füüsikas gravitatsioon. Just! jätkas seega nagu kõmuajakiri muiste ja kui tekkis vaba ruumi, siis püüdis ka millestki vähem kõmulisest kirjutada.
Ingrid Tähismaa muutus Just! kasvades järjest paanilisemaks. Ühel hetkel oli kogu norrakate kontsern, kuhu kuulusid nii Kroonika kui ka Kanal2, sellest paanikast nakatunud. Just! mida senini oli vahelduva eduga meedias sarjatud, muutus nüüd vanakurjaks, kelle nime ei tohi üldse suhu võtta. Kontsern hoiatas ka oma reklaamikliente, et kui nad ostavad Justist reklaamipinda, küsitakse neilt kontserni väljaannetes reklaami eest senisest märksa kõrgemat hinda. See mõjus tõesti, sest meie reklaamimüük läks üle kivide ja kändude.
Varasuvel sattus Justi! külgedele järjekordne test. Sedapuhku testiti Outoxi nimelist jooki, mis pidanuks pohmellis inimesest jälle normaalse vormima. Testijateks oli palutud Vaarikute suguselts ja mõned tõsielusarja „Baar“ osatäitjad. Päris arstki oli testi juures ja kogu üritus peeti Viru terrassil, mõnusa varasuvise päikese ja mõõduka napsuga. Kanal2 Reporteri saatesse oli selline üritus täpselt sobiva formaadiga.
Teleonud tulidki kohale ja tegid omale nupukese. Selle nupukese eetrisse andmise eel märkas aga keegi, et ürituse on ju korraldanud Just! Seda ei tohtinud eetrisse lasta, pigem surm! Asendusmaterjali aga ei olnud. Nii läkski eetrisse üks kummalisemaid uudisnuppe, mis Eestis kunagi nähtud. Joogist endast – Outox ja testi korraldajast Just! suudeti ilma ühtegi sõna poetamata mööda minna. Vaene televaataja ei saanud üldse aru, mis toimub, kui saatejuht Tanel Talve heietas mingist (!) väljaandest, kes testis mingit (!) jooki ja küsis nupukese lõpus, kas see on ikka eetiline. Vaatajale olid kõik võimalused oletusteks valla. Kuni sinnani, et Andrus Vaarikule joodeti salamahti raketikütust.
Võrreldes Kroonika 15-pealise töötajate karjaga, kellel veel kogu Maakri tänava suure maja toimetused vajadusel toeks, ajasime meie vähesega läbi. Anu käilakujuks, Mann, Mari-Liis ja Imbi abiks, lühemat aega ka Greta Kaupmees. Sellepärast kummitas kvaliteetse kodumaise materjali nappus. Järjekordse numbri koostamisel selgus, et meil ei ole Kertu Rakke pilti. Meie põhifotograafidel Väino Silmal ja Peeter Sirgel temast pilti polnud. Asusin tuttavaid läbi helistama. Maakri tänavalt sain toru otsa tegevtoimetaja Jüri Lauliku. Jüri on vahva mees, aga ütles, et tema ei tohi Justile midagi müüa: „Ilge jama võib tulla. Räägi fotograafiga otse, kui ehk temalt saad.“
Tänasin ja helistasin fotograafile. Fotograaf nõustus ja pildi hinnaks leppisime 22 eurot. See oli päris tavaline hind. Üksiti nõudis fotograaf: „Ärge ainult minu nime kusagile pange. Ilge jama võib tulla.“ Samal päeval pani fotograaf pildi meie serverisse. Rakke läks esikaanele ja number ilmus.
Veel mõned päevad hiljem näitas Renee mulle ühte veidrat kirja, mida tulnuks võtta samas ka kui ametlikku arvet. Nädala peatoimetaja Ellermaa, pealtnäha päris asjalik inimene, kirjutas, et olime varastanud tema toimetusele kuuluva foto ning peame selle eest tasuma 1278 eurot. Esimese hooga tundus, et kogu Maakri tänava seltskond on peast segi läinud. Renee läks Maakri tänavale kuulama, mida neil talle öelda on. Pika nõudpidamiste laua ümber sisises punt sealseid ülemusi ja öelda ei olnud neil midagi vähemat, kui et nende arvates oleme sisse murdnud nende serverisse. Kui ei olegi, siis küllap muul moel neilt pildi varastanud. Nüüd nõudsid nad meilt selgitust, foto müüja nime ning kõige otsa siis vanas rahas 20 tuhat krooni.
Kuna sissemurdmine jätab igasse serverisse jälje, soovitas Renee neil kõigepealt oma it-meeskonnalt uurida, kas ülepea on serverisse sisse murtud. Renee kinnitas, et ostsime selle pildi, kuid müüja nime ütleme ainult politseile. Pildi eest olime nõus aga tõesti maksma. Täpselt 22 eurot nagu selliste piltide tavaline turuhind oli.
Selgus, et fotograafil oligi leping, mille tõttu kõigi tema piltide varalised õigused kuulusidki norrakatele. Muidugi ei iitsatanud fotograaf meile sellest lepingust. Ka see oli arusaadav, sest leping oli varustatud punktiga, mis keelas selle sisu avalikustamise kolmandatele isikutele. Õhtuleht haistis aga skandaali. Korjas selle üles, venitas suureks nagu vanapagan hobuse naha ja torkas lehte. Lõppkokkuvõttes sai Just! jälle suure artikli Õhtulehes ja lisaks Kerttu Rakke pildi hoopis tasuta. Maakri tänava kontsern unustas meile 22 euro peale arve saatmast, aga vaene fotograaf ehmus niivõrd, et lõpuks keeldus rahast.
„Kuule, ma ei taha teilt mingit raha. Ei, ei. Ma ei hakka arvet ka saatma, keegi võib teada saada. Niigi ilge jama,“ habises fotograaf telefoni.
Just! müüginumbrid kosusid iga järgmise tiraažiga, aga reklaami oli ajakirjas väga vähe. Lugejad vaid rõõmustasid selle üle, aga meie seal Laagri Maksimarketi vastas kitkusime karvu. Ainult ajakirja müügiga pole võimalik kasumisse tulla. Imelise müügimehe kuulsusega Imre Heinsaar kulutas kaks kuud meie ja enda aega ning müüs 0 krooni eest reklaami, ning ei midagi peale koma. Siis sattusid toimetusse uued ja toimekad noored, kuid ka neil ei läinud paremini. Neil puudus vähimgi kogemus ja arusaam reklaamimüügi tehnikast. Kusagilt koukis Renee lagedale Alari Kasemaa. Mees nagu härg ja CV kui kullaga brokaadile tikitud, aga reklaami ei suutnud temagi müüa. Ka tema turundusalased teadmised ei aidanud Just! karvavõrdki. Justi! üksiknumbrite müük oli ikka tõusuteel ka ilma turundushiiglasteta. Kirjastuse tegelik mure oli reklaamiostjate kasin huvi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar