pühapäev, 9. veebruar 2014

Demokraatia või enamuse diktatuur?

Eestis väidetakse olevat demokraatlik ühiskonnakord, mis siis tähendab rahva võimu, mis omakorda tähendab seda, et võim on rahva teenistuses ning hoolib kogu rahvast. Tegelikkuses muidugi asi nii roosiline ei ole, millest on tekkinud kõrgeima võimu kandja- rahva üha suurem pahameel. Kõigepealt väljendas pahameelt venekeelne elanikkond ja nüüd on hakanud üha valjemalt oma pahameelt väljendama eestikeelne elanikkond. Milles siis asi? Miks pole asjad läinud nii nagu rahvas tahtis ja tahab? Miks pole täna meil sellist Eestit nagu tahtsime?

Põhjus peitub ühiskonna arusaamas demokraatiast. Demokraatia tõi Eestisse küll vabad valimised, aga arusaam sellest on jätkuvalt diktatuurile omane: kes saavutab valimistel enamuse, see teeb, mis tahab, nagu üks pesueht diktaator.

Võib küsida, miks asjad nii läksid? Miks kujutavad valitsejad ette, et võimule saades võivad nad teha mida tahavad? Aga seepärast, et rahvas elas 50 aastat ühe teist tüüpi diktatuuri- proletariaadi diktatuuri tingimustes ja seal just nii asjad käisidki- proletariaat tegi mis tahtis. Nüüd pole muud muutunud, kui proletariaat on asendunud valimistel enamuse saavutanud tegelastega ja kõik jätkub vanaviisi.

Milles on lahendus? Head ja kiiret lahendust pole, sest võimule saades käituvad kõik nii nagu nad oskavad, ehk siis diktaatorile omaselt. Rahvas valib võimule uued näod ja need talitavad täpselt samamoodi. Lahendus peitub ühiskonna teadlikkuse kasvus, rahva harimises sellest, milline näeb välja kaasaegne demokraatlik kord, kus hoolitakse kõigist, kohu rahvast.

Kommentaare ei ole: