pühapäev, 4. september 2016

Pääsesime napilt vihma käest



Kui täna keskpäeva paiku välja läksime, siis hoiatas tädi (seesama, kes meile ikka kukeseeni ja marju toob), et võime vihma kätte jääda. Tema nimelt riisus hommikul muru pealt lehti ja sai kaela paraja sahmaka. Meie võimaliku saju pärast muret ei tundnud, sest Inno oli hommikul ilmaennustust vaadanud ja see küll mingit sadu ei näidanud. Ütlesime tädile, et lastel vankrites kiled kaasas ja me ise võime ju varju minna, kui peaks siiski sajule minema, nii et muret pole. „Nojah, siis küll,” ütles tädi, aga jäi meile ikka sellise näoga järele vaatama, et küllap see sadu ikkagi tuleb.

Ja tuligi, kus ta pääses! Õnneks mitte siis, kui mööda Kreutzwaldi tänavat Rimi poole jalutasime. Sel ajal paistis hoopis päike ja me arutasime omavahel, kui mõnus on ikka Eesti ilm. Näiteks praegu on Lissabonis 33 kraadi! See oleks minu jaoks kohutav, sest mul hakkab juba üle 25ga pea ringi käima ja süda puperdama. Mul on kaasasündinud südameklapi rike ehk mitraalklapi prolaps, mis annab ennast märku siis, kui olen viimaseid kuid rase, ja siis, kui on väga palav. Portugali mägikülakeses, kus juuni algusest juuli keskpaigani olime, hakkas mul näiteks kolmekümne kolme kraadiga pea hullult ringi käima ja rinnus pitsitama. Seepärast Inno minu pärast nii mures oligi. Sama häda oli mu isal ja ka mu eksi Joáo emal. Temale oli tehtud südameoperatsioon, et klapp välja vahetada. Mäletan, et üle kolmekümne kraadiga Joáo ema kunagi välja minna ei julenud ja enamik suvepäevi möödus tal kodus ettetõmmatud kardinate taga. Nii et mina olen Eesti 20-25-kraadise suve üle väga rõõmus ja eriti armastan ma selliseid päevi, mil näitab nii päikest kui pilvi.

Hüva. Läksime Rimisse ja ostsime sealt oliive (neid armastab Roosike), nektariine (lööge mind maha, aga õunad mulle ei maitse, ei suuda neid süüa rohkem kui ühe päevas) ja riisi (et teha nori lehtedega temakisid). Õnneks oli arvel veel natuke üle kolme euro. Reedel oli väike paanika, sest üks honorar ei laekunud, ja meile vaatas vastu nädalavahetus ilma rahata. Kuid just siis, kui seda kõige rohkem vaja oli, kandis üks lahke toetaja minu arvele 25 eurot! Tänu sellele saime nii reedel kui laupäeval poes käia ja natuke raha jäi pühapäevakski üle. Rõõmus üllatus oli ka kassas - mu Rimi kaardile oli kogunenud üle nelja euro ja sain lasta selle arvest maha võtta.

Sellest sai meel nii heaks, et ka meie poes olemise ajal alanud vihmavaling ei suutnud meie tuju rikkuda. Ootasime paduka poe katuse all ära ja sättisime ennast siis - nii umbes viie minuti pärast - rõõmsalt koduteele. Varsti tuli ka päike jälle välja.

Siin on taevas veel hall ja sajab: