Praegu on Eestis seis selline, et tahaks tõesti Eerik Niiles Krossi kombel karjatada: ükskõik kuhu ka ei vaataks, ma mõtlen siin riigi kõrgemat juhtkonda ja tähtsamaid asutusi, siis igalt poolt vaatavad vastu vargused või riigi raha kuritarvitamine. Tallinna Sadam, Eesti Raudtee, Eesti Energia, Tallinna linn, Tartu linn, Narva linn, Politsei- ja piirivalveamet, Kaitsevägi, isegi Eesti Pank ja presidendi institutsioon pole puutumata. Võiks pigem küsida, kas Eestis on veel üldse mõnda ausat asutust. Ma mõtlen eelkõige neid, kes riigi, see on rahva raha kasutavad.
Kross pakub välja, et selliseid vargusi või rahva raha kuritarvitamist tuleks sordiini all hoida. Kuna need kahjustavad riigi mainet. Tapavad usaldust. Umbes nagu Venemaal või mujal endises NLiidus, kus juhtide tegevust on olnud tavaks kaitsta väidetega, et paha küll, aga midagi teha ei saa, sest muidu on see vaenlasele kasulik. See komme tuleb NLiidust, mis oligi täis-totalitaarne ühiskond, kus kõiki, ka inimsusevastaseid kuritegusid vabandati välja mingi vaenlasega. Vaenlane ei maga, öeldi selle kohta. Kui vaenlast pole, siis tuleb see leida. Või veel parem, alustada sõda, kehtestada sõjaseisukord. Suured tuusad on puutumatud ja nende villad kerkivad nii Moskvas, Bakuus kui Abjas.
Ja siit edasi polegi raske vastata küsimusele, miks Eestist pole saanud heaoluühiskonda. Seda ju paarkümmend aastat tagasi loodeti: et Eestist võiks kümne, või hiljemalt paarikümne aastaga saada Soome-sarnane ühiskond. Täna saavad kõik aru, et Soomest ollakse veel üsna palju maas. Mõnes asjas olakse võibolla poole peal, aga mõnes asjas pole asjad üldse paigast nihkunud. See "mõni" asi on näiteks juhtide eetilisus. Ja rahvas on sellega harjunud, minna lasknud. Sest ütle või ära ütle, nagunii midagi ei muutu. Tehakse veel lolliks, kui midagi rääkima lähed. Saad vingu-viiuli tiitli otsaette, et tekitad vingu-mürgitust. Öeldakse, et mis sa hädaldad, eks jõua ise ka niikaugele, siis on sulle ka paljud asjad lubatud.
Räägitakse, et rahvas väärib oma juhte. Ja kui juhid sarnaselt mõtlevad, et väärivad oma rahvast (stiilis, et teha võib kõike, kui rahvas aru ei saa), siis midagi ei muutugi. Loomulikult, terve Eesti eliit käis presidendi juures Ärmal koos ja sellega justkui muutis varguse õigustatuks. Või mis varguse - see on ju kõigest ärmatamine. Presidendi värk! Ja kui ikka nii palju inimesi sellest midagi saavad, kui see raha kamba peale ära jagada, siis polegi see enam vargus. Vaid, ütleme, selline tavapärane asi Eestis. Rehepaplus. Selle kohta öeldakse, et oskab elada. Mille koha pealt on ümberseisjatel tavaks silm või silmad kinni pigistada. Sest kuidas sa ikka presidenti milleski süüdistad. Tapad veel usaldust. Eks midagi pudenes ju vastutasuks kah. Selleks, et keegi ei iitsataks ega teemat üles võtaks. Sest olgem ausad, nii need asjad Eestis ju käivad ja on kogu aeg käinud.
Ja see ongi suur erinevus võrreldes näiteks Soomega. Ma olin juba paarkümmend tagasi Soomes käies üllatunud, et tolli- või politseiametnik, kes sõitis päevinäinud autoga ja elas korteris, et see ametnik ei võtnud põhimõtteliselt vastu pistist, mis oleks katnud kogu tema järelejäänud elu sissetuleku ja veel kuhjaga pealegi. Oma rikutuses mõtlesin, et on vast lollid. Inimene võiks elada Hispaania luksvillas, aga tema, juhmakas ei saa sellest aru. Aga nagu hiljem aru sain, siis ongi nad nii ausad. Umbes nagu see üks eestlane, kes omanikule tagastas parklast leitud 520 eurot. Rehellisyys maan perii (ausus võidab), ütlevad selle peale soomlased ja naeratavad õndsalt. Samamoodi olin üllatunud, et Singapuris ootab riigi vara kõrvale pannud ametnikke surmanuhtlus. Et mida? Kuidas nii tohib? Kui Eestis selline kord sisse viia, siis tuleks ju pooled ametnikud tapalavale saata.
Aga sellepärast polegi Eestist saanud heaoluühiskonda nagu Soome. Ega ka Põhjamaade Singapuri. Eesti on selline ... kuidas nüüd viisakalt öelda ... Eesti.
