Soomes sama seis mis Eestis: on piirkondi, kus kinnisvara hind kukub kolinal

Soome teatud piirkondades kinnisvara hinnad kukkunud aastaga üle 50%, väljavõte Helsingin Sanomate veebist.

Läbi on need ajad, kui kinnisvara kohta võis öelda, et see on kindel investeering. Viimased kümme aastat on näidanud, et kinnisvara käitub nagu iga teine vara: selle hind võib tõusta, aga võib ka langeda.

Helsingin Sanomat on teinud ära tänuväärse töö ja pannud tabelisse kokku info, mis piirkonnas hind tõuseb ja kus langeb. Postiindeksi järgi saab otsida täpsemat infot konkreetse piirkonna kohta. Päris põnev lugemine. Laias laastus võib öelda, et Helsingis ja selle ümbruses hinnad tõusevad, igal pool mujal langevad. On piirkondi, kus hind kukub aastaga 25% ja rohkem. Kinnisvara ruutmeetri hinna vahe on Soome eri piirkondades lausa kümnekordne. Pooled soomlased elavad langeva hinnaga piirkonnas. Kui langeva hinnaga piirkonnas laenuga omale korteri või maja ostad, võib juhtuda, et pead hakkama otsima lisatagatisi või raha juurde maksma, et pank rahule jääks. Enne laenutähtaega maja või korterit müües võid olla kindel, et jääd pangale võlgu. See on suur muutus võrreldes varasema ajaga, kus kinnisvara hind olenemata piirkonnast igal juhul kerkis ning kinnisvara müües said ilusti tagastada nii laenu kui jäi veel väike preemia peale kah.

Siin suurema hinnatõusuga piirkonnad Soomes:

Eestis on sama seis: Tallinnas kinnisvara hind kerkib, mujal igal pool kukub. Väljaspool Tallinna pole hind kusagil saavutanud 2005-2006. aasta taset ja ilmselt kunagi ei saavuta ka. Puht majanduslikult pole mõtet väljaspoole Tallinna ja selle lähiümbrust kinnisvara soetada. Sealsed kinnisvara omanikud peavad arvestama, et nende vara hind ajas kukub, see tähendab, et nad peavad oma kinnisvarale pidevalt peale maksma. Sisuliselt sama seis mis autodega - hind muudkui kukub. Vana maja pidamine väljaspool Tallinna on majanduslikult nagu vana auto pidamine: igasugune remont ületab turuhinda. Vanad autod on isegi etemad: teatud vanusest hakkab auto hind nn uunikumide puhul uuesti tõusma, majade puhul seda eelist pole.

Eesti puhul pole sellist ülevaadet tehtud, aga kõhutunne ütleb, et enam kui pool eestlasi elab kukkuva kinisvara hinnaga pirkonnas. Juba täna on näiteks Võrumaal seis selline, et kui ehitad uue maja, mis maksab 100 tuhande euro ringis, siis vahetult pärast ehitust müüki pannes ei saa selle eest rohkem kui 30-40 tuhat. Samas kui Tallinnas lähevad uued majad kaubaks ehitushinnast märksa kallimalt.

Elumajade hinnad kõiguvad Võrumaal vahemikus 20-40 tuhat eurot. Kallimad majad jäävadki müümata, sest keegi ei julge suurt raha alla panna ning pangad majaehituseks laenu ei anna. Noored omale sellises olukorras elamist soetada ei saa ja lahkuvad, mistõttu kinnisvara langus jätkub, mis paneb omakorda inimesi oma kinnisvara müüma ja lahkuma. Selline areng ongi üks peamisi põhjusi, miks maapiirkonnad tühjenevad.

Eesti jaoks on kinnisvara hinna puhul kurb paradoks see, et Tallinn ja selle ümbrus, kus hind tõuseb, on elamiseks kõige koledam ja kõledam piirkond üldse. Lisaks on juurdepääs halb, sest pool linna piirneb merega. Talvel puhub Tallinnas külm ja niiske meretuul, mis soodustab põletikulisi protsesse: nohu, bronhiiti, põskkoopapõletikku, halvematel juhtudel kopsupõletikku, astmat ja radikuliiti. Tallinnas tervise hoidmiseks ei piisa isegi spordi tegemisest, tean seda oma kogemusest. Vanasti elas Tallinnas ja mujal rannniku aladel vähe inimesi, näiteks Viimsis olid vaid paadikuurid, ja enamik eesti rahvast, ligi 300 tuhat inimest elas hoopis Võrumaal. Nüüd on kõik koondunud Tallinna. Põhjus on selles, et nõuka ajal rajati Tallinna ja selle ümbrusse suuri tööstusettevõtteid ning rajati magalarajoone nagu Musta- ja Lasnamäe, uuemal ajal käib Tallinnas palju soomlasi, kes toovad raha.

Soome jaoks on Helsingi märksa parem variant, sest mere pealt puhub soojem lõunatuul ning Helsingi on Soome üks lõunapoolsemaid ja soojemaid piirkondi.